ta, et soovitud tagajärg käes on: tema ise on liigutatud ja Praskovja Feodorovna on liigutatud.
„Tulge minuga, kuni sääl veel pole hakatud; mul on vaja Teiega rääkida,“ ütles lesk. „Andke mulle oma käsi.“
Peeter Ivanovitsch andis talle oma käe ja nad läksivad sisemistesse ruumidesse, Schvartzist mööda, kes kurvalt Peeter Ivanovitschile silma pilgutas.
„Vaat' sulle vint! Ärge pange pahaks, küllap otsime teise kaasmängija. Kas ehk viiekesti, kui vabaks saad,“ ütles tema naljatav pilk.
Peeter Ivanovitsch ohkas veel sügavamalt ja kurvemalt ja Praskovja Feodorovna surus tänulikult ta kätt. Roosakarva kretongiga kaetud ja tumeda lambiga valgustatud võõrastetuppa astudes istusivad nad laua äärde: Praskovja Feodorovna istus sohvale, Peeter Ivanovitsch pehmele madalale järile, mille vedrud rikutud olivad ja istumisel ühtlaselt ei vajunud. Praskovja Feodorovna tahtis teda hoiatada ja teisele istmele asenemist soovitada, aga ta leidis, et sarnane hoiatamine tema praeguse meeleolu kohane pole ja sellepärast jättis ta seda tegemata. Järile istudes tuli Peeter Ivanovitschile meelde, kuidas Ivan Iljitsch seda võõrastetuba ehtis ja temaga roosakarva, roheliste lehtedega kretongi üle nõu pidas. Enne sohvale istumist lauast mööda minnes (üleüldse oli terve võõrastetuba asjakesi ja mööblit täis) hakkas Praskovja Feodorovna musta mantli must krepp laua nikerdustesse kinni. Peeter Ivanonovitsch kergitas end pisut istmel, et kreppi lahti päästa, ja vabanenud järg hakkas tema all liikuma ning teda tõukama. Lesk hakkas ise oma kreppi lauast vabastama ja Peeter Ivanovitsch istus uuesti
