jaile ja laskis heeroldite kaudu neile teatada, et tema enam mingit valikut nende vahel ei tee, vaid on valmis nendega nende ilmumise järjekorras võitlema.
Mustana varustatult ilmus hiiglasuur Front-de-Boeuf esimesena võitlusväljale. Valgel kilbil kandis ta tunnusena võitlustes pooleldi kustunud musta härja pead ühes sõnadega: „Cave, adsum“ (hoia end, mina olen). Selle vastase üle sai pärandusetu rüütel kergesti võidu: mõlemad rüütlid killustasid kokkupõrkel ilusasti oma odad, kuid Front-de-Boeuf kaotas ühe oma jalaraudadest ja tunnistati selle tõttu võidetuks.
Ka võõra kolmas kokkupõrge, härra Filip Malvoisiniga, oli tagajärjekas: seda tabas ta nii tugevasti kiivrile, et lõua alune rihm katkes ja Malvoisin kukkumisest pääsis ainult kiivri kaotuse tõttu, mispärast ta nagu tema eelmised seltsimehedki võidetuna lahkus.
Oma neljandal kokkupõrkel, von Grantmesniliga, avaldas pärandusetu rüütel sama palju viisakust, nagu tänini julgust ja osavust. Grantmesnili hobune, noor ja tuline nagu ta oli, hakkas lõhkuma ja rikkus nõnda ratsaniku sihtimise; võõras aga ei tarvitanud seda vastase õnnetut seisukorda oma kasuks, tõstis oma oda üles, sõitis vastasest puutumata mööda ja hobust ümber pöördes ning oma seisupaigale tagasi minnes pakkus ta temale heeroldite kaudu uut võimalust kokkupõrkeks. Seda pakkumist ei võtnud Grantmesnil vastu, tunnustades end võidetuks vastase viisakuse kui ka osavusega.
Ralf von Vipont tegi võõra võidu täielikuks, sest tema paisati niisuguse hooga sadulast, et veri tal suust ja ninast purskas ja ta meelemärkuseta võitlusväljalt kanti.
Tuhandete rõõmukisa tervitas prints Johanni ja marssalite ühemeelist otsust, et tänase päeva au kuulub pärandusetule rüütlile.
100
