Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/101

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.



Üheksas peatükk.

Keskel nähtaval
Daam majesteetlik näol ilmekal,
Tal kuju, ilu nagu mõnel käskijal.
— —
Ja et ta ilult kõigist üle käis,
Siis toredam ta ehe sama näis:
Tal juukselokke ehib kuldne kroon,
Täis lihtsat suuresugusust ta toon;
Ning oma võimu märgiks kannab käes
Ta mirdi oksa ilu, armu väes.
Lill ja leht.

William de Wyvil ja Stefen de Martival olid esimesed, kes võitjale õnne soovisid, teda sealsamas ka paludes, et ta lubaks oma kiivririhma lahti päästa või vähemalt näovarju tõsta, enne kui nad ta prints Johanni juurde viivad võiduhinda vastu võtma. Pärandusetu rüütel lükkas nende palve kõige viisakusega tagasi, seletades, et tema praegusel silmapilgul oma nägu ei või paljastada, põhjustel, mis ta võitlusväljale astudes heerolditele teatanud. Marssalid olid tema vastusega täiesti rahuldatud, sest noil päevil polnud nende mitmekesiste ja imelikkude tõotuste seas, millega rüütlid end sidusid, midagi harilikumat, kui et mõni tahtis teatud silmapilguni või mõne erisündmuseni tundmatuks jääda. Sellepärast ei juurelnud marssalid kauemini pärandusetu rüütli saladuse üle järele, vaid teatasid prints Johannile tema soovist, tundmatuks jääda, ning palusid luba teda nõnda tema kõrguse ette tuua oma vapruse tasu vastu võtma.

See saladuslikkus tekitas Johannis uudishimu ja kuna talle juba turniiri saavutused ei meeldinud, olid ju tema armualused väljakutsujad kordamööda kõik ühe rüütli poolt võidetud, vastas ta marssalitele kõrgilt: „Püha neitsi Maria nimel, see rüütel on pärandusetu niihästi oma viisakuses kui ka maa-omanduses, kui ta kaetud näol meie ette tahab


101