Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/102

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


ilmuda. — Aimate teie, mu lordid,“ pöördus ta oma kaaslaste poole, „kes see vapper ja uhke peaks olema?“

„Mina ei tea mitte,“ vastas de Bracy, „samuti ei usu ma, et Inglismaad ümbritseva nelja mere piirkonnas võiks leiduda rüütel, kes need viis rüütlit ühe päevaga ära võidaks. Tõepoolest, ma ei unusta kunagi hoopi, millega de Vipont maha paisati. Vaene johanniitlane lendas sadulast nagu kivi lingult.“

„Sellega ärge hoobelge,“ ütles üks kohal olev püha Johannese ordu rüütel, „teie tempelrüütliga polnud lugu sugugi parem. Nägin oma silmaga, kuis teie vahva Bois-Guilbert kolm virru lõi, iga kord peod liiva täis kahmates.“

Tempelrüütleid pooldav de Bracy oleks vastanud, kuid prints Johann takistas teda. „Tasa, mu härrad,“ ütles ta, „milleks see asjata vaidlus?“

„Võitja,“ ütles von Wyvil, „ootab alles teie kõrguse lahkust.“

„Meie tahtmine on,“ vastas Johann, „et ta seni ootaks, kuni me kellegi leiame, kes võib aimata tema nime ja seisuse. Oodaku või pimedani, tehtud töö ei lase teda külma tunda.“

„Teie kõrgus,“ ütles Waldemar Fitzurse, „austab võitjat mitte vastava lugupidamisega, kui ta seda tahab ära oodata, mida meie temale ütelda ei tea; vähemalt ei või mina midagi aimata, ehk olgu siis, et ta on mõni neist tublidest odadest, mis kuningas Richardit Palestiinasse saatsid ja kes nüüd ükshaaval pühalt maalt koju tulevad.“

„See võiks ehk olla krahv von Salisbury,“ ütles de Bracy, „tema on umbes nii suur.“

„Ennemini Thomas von Multon, Gilslandi rüütel,“ ütles Fitzurse, „Salisbury on tüsedama kondiga.“ — Saatkonnas tekkis sõnasumin, kuid kes esimesena järgmist lausus, jäi kindlaks tegemata: „See võiks kuningas olla, võiks olla Richard Lõvisüda ise!“

„Jumal hoidku!“ ütles prints Johann, muutudes silmapilk surnukahvatuks ja värisedes nagu piksest rabatud. „Walde-


102