silmad tema liigutuste küljes rippusid. Siis aga pikkamisi ja kenasti oma odaotsa langeda lastes pani ta krooni ilusa Rowena jalge ette. Pasunad puhusid silmapilk, kuna heeroldid Rowena ilu- ja armukuningannaks kuulutasid, ähvardades igaüht vastavate karistustega, kes tema autoriteedile peaks söandama vastu panna. Peale seda kordasid nad oma hüüet: „Heldust!“ ja suure rõõmuga andis Cedric rikkalikult, sama ka Athelstane, kuigi mitte nii silmapilkselt.
Normannide soost daamid sosistasid isekeskis, leides ebahariliku, et eesõigus täna anti Saksi iludusele, nagu ka normanni aadel, kes turniiri ise korraldanud, võitlustes alla pidi jääma. Kuid see rahuldamatuse-avaldus kadus üldisse rõõmuhõiskesse, millest kostis: „Elagu leedi Rowena, valitud seaduslik ilu- ning armukuninganna!“ millele mõned allruumis seisjad juurde lisasid: „Elagu Saksi printsess! elagu surematu Alfredi sugu!“
Kuigi niisugused hüüded prints Johannile ja tema kaaslastele sugugi vastuvõetavad ei olnud, oli ta ometi kohustatud võitja valikut kinnitama, nõudis siis hobuse ja lahkus troonilt. Sadulasse istudes sõitis ta oma saatkonnaga uuesti võitlusväljale. Silmapilguks peatus ta leedi Alicia rõdu ees, kellele ta meelitusi ütles, misjuures ta oma kaaslastele tähendas: „Minu hinge õndsuse nimel, härrad! Kui rüütli sõjateod tema liikmete sooni ja lihaseid tõendasid, siis näitab tema valik, et tema silmad pole mitte just kõige selgemad.“
Praegusel korral kui ka kogu oma elu ajal oli prints Johanni õnnetuseks see, et ta nende iseloomusid ei tunnud, keda ta tahtis rahuldada. Waldemar Fitzurse oli ennemini haavatud kui meelitatud printsi märkuse üle, et nõnda avalikult tunnistati tema tütre halvakspanu.
„Mina ei tunne ainustki rüütliõigust,“ ütles ta, „mis oleks kallim ja vääramatum, kui et iga vaba rüütel oma daami vabal heaksarvamisel valib. Minu tütar ei nõua kelleltki tähelepanu ja oma iseloomu tõttu leiab ta oma ringkonnas küll alati seda, mis temale kohane.“
107
