Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/110

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


põgenedes võitlusvälja otsas olevasse telki varju läks, mille marssalid temale viisakalt olid tarvitada annud. Niipea kui ta oma telki oli kadunud, jooksid ka need laiali, kes olid viibinud, et võitjat näha ja tema üle oma arvamisi vahetada.

Hiljuti siia kogunenud ja samade sündmustega erutatud rahvahulga müra ja hääled muutusid kaugeks üksikute rühmade suminaks, mis vaibus iga nelja tuule poole vaikusse. Polnud enam muud kuulda, kui aga teendrite kisa, kes rõdult vaipu ja patju korjasid, et neid ööseks varju alla viia ja kes isekeskis poolikute viinapudelite ning toidujätiste pärast tülitsesid, mida pealtvaatajad siia maha jätnud.

Võitlusvälja piirkonda olid sepikojad ehitatud ja videvikul hakkas neis tuli helkima, teatades relvaseppade tööst, mis pidi kestma läbi öö, et homme tarvitatavaid sõjariistu osalt parandada, osalt muuta.

Tugev relvastatud valvurite hulk, mida iga kahe tunni pärast vahetati, piiras võitlusvälja ja pidas kuni järgmise hommikuni vahti.



Kümnes peatükk.

Just nagu kurja kuulutaja ronk,
Kel haige reisipassi kannab nokk
Ja kellel pimeduses vaiksel ööl
Taud hirmus langeb musta tiiva alt:
Niisama piinal tormas Barrabas
Fataalselt needes vastu kristlaste.
Malta juut.

Vaevalt oli pärandusetu rüütel oma paviljongi jõudnud, kui kannupoiste ja paažide hulk ta piiras, pakkudes oma abi varustusest vabanemises, uute riiete toomises kui ka pesuvee muretsemises. Nende agarust suurendas vististi uudishimu, sest kõik soovisid teada saada, kes on küll see rüütel, kes niipalju loorbereid lõiganud ja ometi loobub, isegi prints Johanni käsust hoolimata, oma näovarju eemaldamisest ja ka nime nimetamisest. Kuid nende uudishimulik teenistussoov


110