Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/114

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Kuidas nii, võrukael,“ vastas isand, „mõtled sa minu käskudele vastu panna?“

„Mitte, seni kui nad on ausad, mõistlikud ja kristlikud,“ ütles Gurth, „kuid see pole see. Lasta juuti oma tasu võtta on autu, sest tema petaks minu isandat; see oleks ka mõistmatu, sest nõnda talitaks ainult mõni narr, lõpuks ebakristlik, sest see oleks uskliku röövimine uskmatu rikastamiseks.“

„Igatahes tee, et ta rahul oleks, sina kangekaelne väänkael,“ ütles pärandusetu rüütel.

„Seda ma teen,“ ütles Gurth kullakotti mantli alla peites; ja telgist lahkudes; „see on muidugi raske,“ pomises ta, „kuid mina rahuldan ta poolega sellest, mis ta ise nõuab.“ Nõnda lausudes läks ta ära ja jättis pärandusetu rüütli tema oma mõtete hooleks, mis olid rohkemail põhjusil, kui lugejale tänini võimalik olnud teatada, väga ärevat ja piinavat laadi.

Nüüd peame paika vahetades Ashby külla või õigemini kuhugi küla naabruses asuvasse ja kellegi rikka iisraelimehe päralt olevasse majasse minema, mis Isaakile, tema tütrele ja saatjaile peavarju annud. Teatavasti olid juudid isekeskis sama helded ja halastajad, nagu nad nendega ümber käies, keda nad paganaiks nimetasid, külmust ja tagasihoidlikkust avaldasid, sest vaevalt olid need juutide lahkust kuidagi ära teeninud.

Väikeses ruumis, mis idamaa maitse järele rikkalikult ehitud, istus Rebekka tikitud patjade virnal, mis seina mööda ringijooksvale kõrgendile laotuna hispaanlaste estraadana toolide ja tugitoolide aset täitis. Hirmunult vahtis ta lapse armastusel oma isa liigutusi, kes rusutud meeleolus toas edasi-tagasi sammus, ajuti oma käsi kokku lüües, ajuti silmi lakke tõstes, nagu vaevaksid teda kibedad hingepiinad. „Oh Jakob!“ hüüdis ta, „oh teie kaksteistkümmend meie suguvõsa püha isa, missugune kaotus on see mehele, kes on Moosese seadust algmisest lõpuni kindlasti pidanud! Viiskümmend tsehiini ühel hoobil röövitud võimuvalitseja küünte poolt!“


114