Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/117

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„See ei puutu asjasse,“ vastas Gurth.

„Puutub sama palju kui minu nimi,“ vastas Isaak, „sest kui ma sinu nime ei tea, kuidas võin ma sinuga läbi käia?“

„Kergesti,“ ütles Gurth, „sest mina, kes ma raha maksan, pean teadma, et ma seda õigele isikule teen, sina aga, kes sa vastu võtad, ei pane, ma arvan, palju rõhku selle peale, kelle käest see tuleb.“

„O,“ ütles juut, „tulete teie raha maksma? — Püha isa Aabram! see muudab meie vahekorra. Ja kelle poolt te raha toote?“

„Pärandusetult rüütlilt,“ ütles Gurth, „tänase päeva võitjalt turniiril. See on sinu soovitusel Leicesteri Kirjath Jairamilt saadud varustuse hind. Täkk on sinu tallis tagasi: nüüd soovin teada, kui suure summa ma varustuse eest pean maksma?“

„Ma ütlesin juba, et see on hea noormees!“ hüüdis juut rõõmuõhinas. „Ega karikas viina sulle halba tee?“ lisas ta juurde ja ulatas riista seakarjusele, milles oli kallim märjuke, kui see kunagi varemalt maitsnud. „Ja kui palju raha on sul kaasas?“ küsis Isaak.

„Püha neitsi,“ ütles Gurth karikat käest pannes, „missugust nektarit need uskmatud koerad joovad, kuna kristlased koeralakke taolist paksu ja segast õlut peavad rüüpama! — Kui palju mul raha kaasas?“ jätkas saksilane, kui ta oma viisakuseta hüüde lõpetanud; „ainult väike summa, kuid ometi midagi kindlat. Kuule, Isaak, ka sinul peab ju südametunnistus olema, kuigi juudi oma?“

„Muidugi, kuid,“ ütles Isaak, „sinu isand võitis oma oda ja parema käega toredad täkud ja kallid varustused — aga tema on hea noormees — juut võtab nad tasuna vastu ja maksab liigse väärtuse tagasi.“

„Minu isand on nende üle juba oma otsuse teinud,“ ütles Gurth.

„Ah, see on võõriti,“ ütles juut, „see oli narritemp. Ükski kristlane siin ei või nii paljusid hobuseid ja varustusi lunastada — ükski juut peale minu poleks neist nende


117