Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/121

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


prügitatud hoovi ja laskis ta suurte väravate sisse tehtud väikesest jalgväravast välja, mille ette ta riivid ja ahelad seadis, mis oleksid väga hästi kõlvanud vanglale.

„Püha Dunstani nimel,“ hüüdis Gurth pimedal tänaval kobades, „see pole Juudi neiu, vaid taevaingel! Kümme tsehiini minu tublilt isandalt — kakskümmend sellelt Siioni pärlilt… Oh õnnelik päev! Veel üks niisugune ja sa oled vabaks ostetud, Gurth, ning oled oma peremees heas kui ka halvas. Ning siis jätan oma seakarjuse sarve ja kepi maha ja võtan vabamehe mõõga ning kilbi ja lähen oma noorele isandale järele kas või surma, ilma et varjaksin oma nägu või nime.“



Üheteistkümnes peatükk.

I  röövel: Seiske, härra, ja heitke endast oma
varandus, muidu olete varssi maas ja puhtaks
kooritud.
Speed: Härra, meie oleme kadunud, need on
röövlid, kelle ees kõik nii värisevad.
Val: Sõbrad!…
I  röövel: Mitte nõnda, härra, meie oleme teie
vaenlased.
II  röövel: Tasa! Kuulakem teda!
III  röövel: Minu habeme nimel, seda teeme,
sest tema on tubli mees.
Kaks Veroona mõisnikku.

Gurthi öised juhtumused polnud sellega veel lõpul, nagu ta seda isegi osalt aimas, kui ta harvalt seisvaist majadest külaserval mööda jõudis ja enda sarapuu-põõsaste ja okastammedega piiratud nõguteelt leidis, mille üle siin ja seal mõni päkapikulane tammgi oma laiad oksad sirutas. Tee oli pealegi veel rööpliseks sõidetud, sest seda mööda oli hiljuti mitmesuguseid asju turniiriplatsile veetud, ja ilm oli üsna pime, kuna ju kõrged teekaldad ja tihedad põõsad kuu kiirtele pääsetee täiesti sulgesid.


121