Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/122

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Küla poolt kostis kauge prassijate kisa, millesse seganes ajuti vali naer, mõnikord katkestatud karjumise ja ka metsiku muusika kõlaga. Kõik need hääled, tähendades metsikut korratust linnas, mis rüütlite ja nende liiderlikkude kaaslastega täis kiilutud, tegid Gurthi teatud määral rahutuks. „Juudi neiul oli õigus,“ rääkis ta endamisi. „Taeva ja püha Dunstani nimel, sooviksin, et ma oma varandusega juba teekonna lõpul oleksin! Siin pole niipalju rändavaid vargaid kui rändavaid rüütleid ja rändavaid kannupoisse, rändavaid munki ja rändavaid laulikuid, rändavaid veiderdajaid ja rändavaid naljahambaid, et isegi ainukese marga omanik hädaohtu võiks sattuda, mis siis veel rääkida seakarjusest kullakotiga. Kui ma ometi kord nende põrgupõõsaste vahelt välja jõuaksin, et ma vähemalt neid püha Nikolause ametnikke võiksin näha, kes mul kõrri tahavad kinni karata.“

Gurth kiirustas sammu, et lagedale kogukonna heinamaale jõuda, kuhu õõnestee viis, kuid tal polnud õnne oma eesmärgile saabuda. Jõudes just õõnestee lõppu, kus põõsastik kõige tihedam, kargasid neli meest talle kallale, nagu ta hirm oli aimanud, kaks kummaltki poolt, ja haarasid temast nii kõvasti kinni, et vastupanu praegusel silmapilgul täiesti asjata oli. „Anna siia, mis sul on,“ ütles üks meestest, „meie oleme ühiskonna vabastajad, kes vabastavad igamehe tema koormast.“

„Mind ei vabastaks teie mu koormast mitte nii kergesti,“ urises Gurth, kelle püsimata ausust ei võinud isegi avaliku vägivallaga taltsutada, „kui mul võimalik oleks kolmgi hoopi oma kaitseks anda.“

„Seda näeme varssi,“ ütles röövel ja oma kaaslastega rääkides lisas ta juurde: „Tooge see võrukael kaasa. Nagu näha, ei keeldu ta mitte ainult oma rahakotti ära andmast, vaid tahab lasta ka oma pealuu sisse lüüa — tahab kaht aadrit korraga.“

Selle käsu peale viidi Gurth kaasa ja kuna ta pisut hoolimata üle pahempoolse teekalda kisti, leidis ta enda kogukonna heinamaa ja õõnestee vahelmisest tihnikust. Ta oli sunnitud neile järgnema kõige paksemasse rägastikku, kus


122