„Mis ma räägin, on tõsi kui kuu taevas,“ ütles Gurth. „Just selle viimase summa leiate siidkotist, mis on teisest kullast eraldi paunas.“
„Mõtle ometi, mees,“ ütles pealik, „sa räägid ju juudist, iisraelimehest, kes võib sama vähe kulda tagasi anda, nagu kõrbeliiv kannutäie vett, mille palverändaja sinna valanud.“
„Nendes pole ju rohkem halastust,“ ütles teine röövel, „kui ausas kohtuametnikuski.“
„Ometi on see, nagu ma ütlen,“ kinnitas Gurth.
„Võta tuli üles, silmapilk,“ ütles pealik, „ma loen raha üle ja on see nõnda, nagu see poiss ütleb, siis pole juudi heasüdamlus mitte väiksem ime kui see allikas, mis tema suguvendi kõrves jootis.“
Tuli võeti üles ja röövel hakkas rahapauna revideerima. Teised surusid tema ümber ja isegi need, kes Gurthi pidid hoidma, lasksid oma käed lõdvemale, kuna nad kaelad kullalugeja poole sirutasid. Nende hooletust kasutades raputas Gurth kogu oma jõudu ja kärmust kokku võttes enda lahti ja oleks võinud põgeneda, kui ta oleks söandanud oma isanda varanduse maha jätta. Kuid mitte niisugune polnud tema kavatsus. Ta tõmbas ühel mehel porgu käest, virutas sellega pealiku maha, kes tema kavatsust ei märganud, ja oleks peaaegu pauna ning kulla uuesti oma võimusesse saanud. Kuid vargad olid tema tarvis liiga välpad ja valdasid jällegi Gurthi enda kui ka tema kulla.
„Võrukael!“ ütles pealik üles tõustes, „sa purustasid mu pealuu ja mõnede teiste meiesuguste käes võiks su käsi halvasti käia. Nüüd saad sa aga silmapilk oma saatuse teada. Esiti räägime sinu isandast, sest rüütli asjadel on kannupoisi omadest eesõigus, nagu nõuavad rüütlimäärused. Seni seisa sa paigal, muidu saad sa, nii et kogu eluajaks vagusaks jääd… Seltsimehed!“ ütles ta siis salga poole pöördudes, „see siidist kott on ehitud heebrealiste tikandustega ja mina arvan, et see mees räägib tõtt. Tema isand, rändav rüütel, peaks meie poolt tollivabaks jääma. Ta on liiga meie eneste sarnane, kui et ta meile saagiks võiks olla, sest koer
125
