Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/126

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


ei peaks mitte koera ajama, seni kui on veel hunte ja rebaseid rikkalikult saadaval.“

„Meie eneste sarnane?“ vastas üks salgast. „Tahaksin hea meelega kuulda, kuidas nõnda.“

„Ah sind lolli,“ vastas pealik. „Eks ole ta vaene ja päranduseta nagu meiegi? Eks muretse ta omale ülespidamist mõõgateraga nagu meiegi? Eks löönud ta Front-de-Boeufi ja Malvoisini, nagu oleksime meiegi teinud, kui aga oleksime võinud? Eks ole ta Brian de Bois-Guilbert’i verivaenlane ja seda meest on meil ometi põhjust karta? Ja kui see teisiti oleks, kas peaksime siis halvemat südametunnistust ilmutama kui Heebrea juut?“

„Ei, see oleks häbi,“ pomises üks teine mees, „ja ometi, kui ma vana vapra Gandelyni salgas teenisin, siis ei murdnud meie nõnda pead südametunnistuse üle. Ja see häbemata talupoeg, ka tema peaks tümitamata minema pääsema?“

„Seda mitte, kui sina teda võid tümitada,“ vastas pealik. — „Säh, poiss,“ jätkas ta Gurthi poole pöördudes, „oskad sa seda keppi tarvitada, et nii väga tema järele kahmad?“

„Ma arvan,“ ütles Gurth, „selle küsimuse võid sa ise kõige paremini vastata.“

„Tõepoolest, mulle andsid sa tubli hoobi,“ vastas pealik; „anna sellele mehele niisama ja siis pead sa päris vabalt pääsema; ei suuda sa seda aga mitte, noh, siis pean ma küll ise su lunastusraha maksma, sest sa oled nii kena võrukael. Miller, võta sina oma kepp,“ lisas ta juurde, „ja hoia oma pead; teie teised aga — laske ta lahti ja andke talle kepp kätte, valgust jätkub siin vemmaldamiseks.“

Kaks võitlejat läksid keppidega varustatult lagendiku keskele, et kuuvalgust paremini kasutada; teised vargad naersid ja hüüdsid oma seltsimehele: „Miller, hoia oma leivalops!“ Miller aga hoidis oma keppi keskelt kinni ja pani ta veskina ülal pea kohal vurisema, hüüdes hoobeldes: „Tule, mats, kui julged: saad möldri tambi tarkust tunda!“


126