vastu sugugi ükskõikne ja ta pidas oma ühendust temaga väljaspool igasugust kahtlust, sest temal oli ju Cedricu kui ka leedi teiste sõprade nõusolek. Sellepärast nägi uhke, kuid aeglane lord von Coningsburgh varjatud meelepahaga, kuis eilne võitja leedi Rowena aupaigale valis, mille üle käskida tema võimuses võiks seista. Et võõrast saavutatud eesõiguse pärast karistada, mida Athelstane tundis nagu oma võimupiiridesse tungimist, mõtles ta, teades oma jõudu ja meelitajate ülistatud osavust sõjariistade tarvitamises, pärandusetut rüütlit mitte ainult oma võimsast abist ilma jätta, vaid temale juhtumisi ka oma sõjakirve raskust tunda anda.
De Bracy ja teised prints Johanni saatkonna rüütlid ühinesid oma käskija märguandmisel väljakutsujate parteiga, sest Johann oleks tahtnud võidu hea meelega sellele rühmale kallutada. Teiselt poolt võitlesid mitmed head rüütlid, olgu inglased või normannid, kodumaalased või võõrad, väljakutsujate vastu, iseäranis sellepärast, et seda rühma juhtis niisugune valitud võitleja, nagu oli end näidanud pärandusetu rüütel.
Niipea kui prints Johann nägi valitud kuninganna turniirile ilmuvat, muutus ta viisakaks kavaleriks, missugune olek talle väga hästi hakkas; nõnda sõitis ta kuningannale vastu, tõmbas kübara peast, kargas hobuse seljast maha ja aitas leedi Rowena sadulast, kuna saatkond oma pea paljastas ja tema juht maha hüppas kuninganna hobust hoidma.
„Nõnda,“ ütles prints Johann, „anname kohusetruu loiaalsuse eeskuju ilu- ja armukuningannat teenides ja saadame ta ise temale määratud troonile. — Mu daamid,“ ütles ta, „ümmardage oma kuningannat, nagu te tahaksite, et teid samas aus ümmardataks.“
Nõnda öeldes juhatas prints Rowena oma trooni vastu asuvale aupaigale, kuna ilusamad ja suursugusemad leedid talle järele tõttasid, et võimalikult kuninganna lähedal endale ruumi leida.
131
