Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/148

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Igamees teeb, mis ta suudab,“ vastas Hubert; „minu vanaisa kandis Hastingsi juures head vibu ja mina arvan, et ma tema mälestust ei teota.“

Endine märk võeti nüüd ära ja asemele pandi samasugune uus. Hubertil kui esimeses katsumises võitjal oli õigus enne lasta ja tema asus laskmisele suure järelekaalumisega, mõõtes silmadega maakaugust ja hoides vibu ning noolt käes. Viimaks astus ta sammu edasi, tõstis väljasirutatud pahema käega vibu üles, kuni sihtmärk silmnäo kõrgusele tõusis, ning tõmbas vibu paela kuni kõrvani tagasi. Nool vihises läbi õhu ja lendas sisemisse ringi, kuid mitte just südamesse.

„Te ei võtnud tuult arvesse, Hubert,“ ütles tema vastane vibu vinna tõmmates, „muidu oleksite paremini tabanud.“

Nõnda öeldes astus Locksley ilma vähemagi ärevuseta määratud paigale ja laskis oma noole nii hooletult minema, nagu poleks ta märki sihtinudki. Peaaegu rääkis ta veel sel silmapilgul, mil nool vibult lahkus, kuid ometi läks ta valgele südamele kaks tolli lähemale kui Huberti nool.

„Taeva valguse nimel,“ ütles prints Johann Hubertile, „kui sina lased enda selle jooksiku võrukaela poolt ära võita, siis peaksid sa võllas rippuma.“

Hubertil oli niisugusel korral ainult üks ütlus: „Kuigi teie kõrgus laseks mind võlla tõmmata, igamees võib ometi ainult seda teha, mis ta suudab. Siiski, minu vanaisa kandis head vibu…“

„Kurat võtku sinu vanaisa ja kogu tema suguvõsa!“ hüüdis Johann vahele; „lase, võrukael, lase nii hästi kui võid või sinuga sünnib kõige halvemat!“

Niisuguse manitsusega asus Hubert oma paigale ja oma vastase märkusele tähelepanu kinkides võttis ta kerge, just praegu tõusnud tuule mõju arvesse, mispärast tema nool just märgi südamesse lendas.

„Hubert! Hubert!“ karjus rahvas, kes rohkem huvi tundis tuttava kui võõra vastu. „Südamesse, südamesse! Elagu Hubert!“


148