Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/151

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

katsumast, siis oleks tema sama hästi seda varba tabanud nagu minagi.“

Hubert raputas pead, nagu ei tahaks ta pakutud annetust hea meelega vastu võtta, Locksley aga, kes püüdis inimeste tähelepanust pääseda, kadus rahva hulka ja teda polnud enam näha.

Võidurikas vibumees poleks ehk nii kergesti prints Johanni silmist pääsnud, kui mitte sellel poleks olnud teisi põhjusi tõsiseks ning murelikuks järelemõtlemiseks praegusel silmapilgul. Märku andes võitlusväljalt lahkumiseks kutsus ta oma kammerhärra ja andis talle käsu silmapilk Ashbysse sõita ja juut Isaak üles otsida. „Ütle sellele koerale,“ rääkis ta, „et ta mulle veel enne päikese loojaminekut kakstuhat krooni saadaks. Tagatisi tunneb ta, märgiks võid talle seda sõrmust näidata. Ülejäänud raha peab ta kuue päeva jooksul Yorkis maksma. Ei tee ta seda, siis nõuan selle uskmata võrukaela pead. Vaata, et sa temast teel mööda ei lähe, sest see ümberlõigatud ori tahtis siin oma salajast äri ajada.“

Nõnda öeldes kargas prints sadulasse ja sõitis Ashbysse tagasi, kuna ka rahvahulk liikuma hakkas ja koduteel pikkamisi laiali valgus.


Neljateistkümnes peatükk.

Kord ehtes uhkes säravas
Ja võimus kõrgis, vägevas
Läks rüütel oma daamiga
Turniirilt pidu pidama,
Kui kutsus teda sarve hääl
Ja ootas võlvikõrge saal.
Warton.

Prints Johann pidas oma pidulikku söömingut Ashby lossis. See polnud sama ehitus, mille toredad varemed veel tänapäev reisijat huvitavad ja mille ehitas hilisemal ajal lord Hastings, Inglismaa ülemkojahärra ja üks esimestest Richard III


151