Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/156

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


et tema oma vendade seas mässu ja tänamatusega enda isa vastu isegi väga silma paistis.

„Mina arvan,“ ütles ta üürikese aja pärast, „mu vend kavatses rikka Ivanhoe härrasmaja oma armualusele anda.“

„Tema andis talle selle laenuks,“ vastas Cedric, „ja minul oli pojaga tõsine riid, miks ta vasallina seda vastu võttis, mis oli vaba ja sõltumata õiguse põhjal tema isa omandus.“

„Siis võime teie nõusolekuga rehkendada, Cedric,“ ütles prints Johann, „kui me selle laenumaa mehele anname, kelle auväärsus Briti kroonilt maid vastu võttes ei kannata. — Härra Reginald Front-de-Boeuf,“ ütles ta paruni poole pöördudes, „ma loodan, teie valitsete parunimõisat Ivanhoed sedavõrt kindlasti, et härra Wilfred enam oma isa meelepaha enda peale ei tõmba selle laenumaa oma kätta kiskumisega.“

„Püha Antoniuse nimel!“ vastas hiiglane, „ennemini olen nõus, et teie kõrgus mind saksilaseks peaks, kui et Cedric, Wilfred või mõni teine kõige parem inglise vere võsu minult teie kõrguse annetatud varanduse kisuks.“

„Kes aga teid saksilaseks nimetaks, härra parun,“ vastas Cedric, end haavatuna tundes ütlusest, millega normannid oma põlgust kõige inglise vastu väljendasid, „see teeks teile sama suurt kui ka teenimata au.“

Front-de-Boeuf tahtis vastata, kuid prints Johanni ägedus ja kergemeelsus jõudsid ette.

„Kindlasti,“ ütles ta, „mu härrad, suursugune Cedric räägib tõtt ja tema suguvennad võivad meist ette jõuda niisama oma põlvnemisega kui oma mantlite pikkusegagi.“

„Lahinguväljal käivad nad tõepoolest meie ees, nagu käivad jahiloomad meie koertegi ees,“ ütles Malvoisin.

„Ja täie õigusega käivad nad meie ees,“ ütles prior Aymer, „sest ärge unustage mitte nende suuremat viisakust ja peenemaid kombeid.“

„Nende haruldast kainust ja parajust,“ ütles de Bracy, kes kavatsuse unustas, mis temale saksi mõrsja pidi soetama


156