Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/160

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Conclam atum est, poculatum est,“ ütles prior Aymer, „meie oleme joonud ja oleme karjunud — oleks aeg pudelitest lahkuda.“

„Mungal peab täna öösi veel mõni iludus pihtida olema, et tal nii kiire on,“ ütles de Bracy.

„Seda mitte, härra rüütel,“ vastas kloostriülem, „kuid mina pean veel täna õhtul mitu penikoormat koduteel ära käima.“

„Nad tõmbuvad tagasi,“ ütles prints Johann sosinal Fitzursele, „nad aimavad sündmusi ja see arg prior on esimene, kes minu maha jätab.“

„Ära karda, mu isand,“ ütles Waldemar, „mina leian juba põhjused, mis teda ajavad meiega Yorkis ühinema. — Härra kloostriülem,“ ütles ta, „mina pean teiega enne nelja silma all rääkima, kui te sadulasse istute.“

Nüüd lahkusid ka teised võõrad ruttu, välja arvatud ainult printsi ägedad pooldajad ja tema saatkond.

„Niisugused on siis teie nõuande tagajärjed,“ ütles prints vihasel näol Fitzurse poole pöördudes, „et mina pean laskma iseoma laua ääres end joobnud saksi matsidest teotada ja et juba ainult minu venna nime kuuldes inimesed mu maha jätavad, nagu oleksin ma mõni pidalitõbine.“

„Kannatust, isand,“ vastas talle nõuandja. „Mina võiksin teie süüdistusele süüdistusega vastata, tähendades selle mõtlemata kergemeelsuse peale, mis minu kavatsuse hävitas ja teie oma parema arusaamise eksiteele juhtis. Kuid praegu pole aeg etteheidete tegemiseks. De Bracy ja mina läheme kohe nende hiilivate argpükste sekka ja tõendame neile, et nad taganemiseks juba liiga kaugele läinud.“

„See on asjata,“ ütles prints Johann ja sammus toas edasi-tagasi ning rääkis erutusega, mis osalt joodud viinast olenes, „see on asjata, nad on seinal kirja lugenud, nad on lõvi jälgi liival näinud, nad on tema lähenevat möirgamist metsas kuulnud, mitte miski ei suuda nende julgust elustada.“


160