Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/169

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


silme ette ilmus. Mõnda paika kattis efeu, mõnda tamm või okastamme põõsad, mille juurikad kaljupragudest toitu otsivad, lehvides üle kuristikkude, nagu suletutt sõjamehe kiivril, ja andes armsuse ilme sellele, mis peab väljendama ainult hirmu. Kalju külje vastu tugenes lihtne onn, mis ehitatud naabruses raiutud palkidest; seinapraod olid topitud savi ja sambla seguga, et halva ilma vastu paremini kaitset leida. Ukse kõrval seisis noor laasitud kuusk, mille latva põikpuu kinnitatud, nõnda esitades püha risti embleemi. Natuke maad eemal paremat kätt vulises kalju serva alt kristallselge veega allikas, mis peatus õõnsa kivi lihtsas basseinis, kust ta vuliseva ojana kallakul pinnal aastate jooksul söödud sängis allapoole jooksis ja üle väikese lagendiku jõudes lähedasse metsa kadus.

Allika kõrval olid väikese kabeli varemed, mille katus osalt juba maha langenud. Tervena polnud see ehitus küll kunagi üle kuueteistkümne jala pikk ja kaheteistkümne jala lai olnud, ja madal katus, mida kandsid neli kontsentrilist nurkadest tulevat võlvi, tugenes lühikestele ja tüsedatele sammastele. Kaks võlvi seisid paljalt, sest katus oli nende vahel maha langenud, kuna kaht teist alles katus varjas. Sissekäik sinna vanasse palvekotta juhtis üsna madala ümmariku võlvi alt läbi, mida ehtis mingisugune siiraviiraline haikala hambaid meelde tuletav ja nii sagedasti sakside vanemail ehitusil korduv ilustus. Portaali kohal seisis neljale väikesele sambale tugenev kellatorn, kus rippus roheliseks tõmbunud kell, mille helinat must rüütel mõni aeg tagasi oli kuulnud.

Kogu see rahulik ja vaikne pilt helkis videvikul rändaja silme ees ja andis talle lootust ööseks peavarju leida, sest niisuguste metsas asuvate pagulaste erikohus oli hiljaksjäänud või eksinud rändajaile võõrussõprust üles näidata.

Nõnda siis ei kulutanud rüütel aega, et meie kirjeldatud asju lähemalt silmitseda, vaid tänas rändajate kaitsjat püha Julianust, kes temale selle peavarju juhatanud, kargas sadulast ja koputas oma oda alumise otsaga vastu ust, et tähelepanu äratada ja sisselaskmist nõuda.


169