Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/174

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


nema. Kui ta vaevaga suutäie kuivi herneid oli ära muginud, pidi ta vagalt võõrusisandalt paratamata mingit vedelikku paluma, mispeale see suure kannutäie kõige puhtamat allikavett tema ette pani.

„See on püha Dunstani allikast,“ lausus pagulane, „kus see vaga mees kahe päikesetõusu vahel viissada taanlast ja britlast ristis — õnnistatud olgu tema nimi!“ Ja kannu suule tõstes võttis ta palju kasinama lonksu, kui tema kiidukõne järele oleks võinud arvata.

„Mulle näib, auväärt isa,“ ütles rüütel, „et see natuke toitu ühes püha, kuid pisut vedela joogiga teid imeliselt on kosutanud. Aga ennemini olete küll loodud auhinnana omandama maadluses oinast, kepivõitluses sõrmust või mõõgavehklemises kilpi[1], kui palveid lugedes, kuivi herneid süües ja külma vett juues oma elupäevi raiskama.“

„Härra rüütel,“ vastas pagulane, „teie kui pühendamata võhiku mõtted käivad minu maise olevuse kohta. Püha neitsi Maria ja minu kaitsja pühimus on mu kasinat ülespidamist õnnistanud, nagu olid õnnistatud kord Saadraki, Meessaki ja Abedneego kaunvili ning vesi, mida need sõid ja jõid saratseenide kuninga pakutud liha ja viina asemel.“

„Püha isa,“ ütles rüütel, „kelle isikus taevas on heaks arvanud niisugust imetähte anda, ehk tohiks patune ilmalik küsida, kuidas on teie nimi?“

„Sina võid mind,“ vastas pagulane, „Copmanhurst’i mungaks hüüda, sest nõnda nimetatakse mind ümberkaudu. Tõsi, nad lisavad sellele juurde veel sõna püha, kuid mina seda ei nõua, sest ma ei pea end selle vääriliseks. Ja nüüd, vapper rüütel, paluksin ma oma auväärilise külalise nime teada.“

„Tõepoolest, püha Copmanhursti munk, inimesed nimetavad mind ümberkaudu mustaks rüütliks, mõned, mu

  1. Oinas, sõrmus ja kilp olid auhindadeks vanadel rahvapidudel. Tõlk.

174