Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/176

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


oma pistoda lõikeriistana tarvitades kohe hakkas toiduga tutvust tegema.

„Millal käis tubli metsaülem viimati siin?“ küsis rüütel oma võõrusisandalt, kui ta mõned tükid sellest pagulase maiuspalast oli alla kuugistanud.

„Umbes kaks kuud tagasi,“ vastas püha isa ruttu.

„Issanda Jumala nimel,“ ütles rüütel, „teie asukohas on kõik täis imet, püha munk! Sest mina oleksin valmis vanduma, et rasvane sikk, kellest see roog valmistatud, veel sel nädalal oma jalgel jooksis.“

See tähendus pani pagulase pisut kohmetuma; pealegi venis ta nägu pikaks, kui ta nägi, kuidas tema pasteet külalise meeleheitlikkude lõigete tagajärjel vähenes, missugusest tegevusest tema ise oma endiste sõnade tõttu hästi ei võinud osa võtta.

„Mina olin Palestiinas, härra munk,“ ütles rüütel söömises peatudes, „ja mul tuleb meelde, seal on viisiks, et võõrusisand ise oma toidu tervislikkust kaasasöömisega peab tõendama. Olen kaugel sellest, et niisugust püha meest mingis ebavõõrussõbralikkuses kahtlustada, ometi oleksin teile väga tänulik, kui te sellest hommikumaa kombest osa võtaksite.“

„Et teie asjatuid kartusi kõrvaldada, härra rüütel, tahan ma oma määrustest kord loobuda,“ vastas pagulane. Ja kuna tol ajal veel kahvleid tarvitusel ei olnud, siis haarasid tema kümme küünt kohe pasteedi järele. Nõnda oli siis viisakuse jää külalise ja peremehe vahel murtud ja nad võisid teineteisega söögi-isus võistelda, aga kuigi ehk rüütel kauemini oli paastunud, ometi lõi pagulane ta söömises üle.

„Püha munk,“ ütles rüütel, kui tema nälg kustutatud, „mina oleksin valmis oma hobuse ühe tsehiini[1] vastu kihlveole panema, et sama hea metsnik, kellele võlgneme tänu selle hea küpsise eest, teile ka kannu õlut, ankru sekti või midagi selletaolist on jätnud, mis selle suursuguse roaga

  1. Kuldraha, mida löödi Veneetsias XII aastasajast alates. Tõlk.

176