Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/181

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Ristisõitja kojutulek.
1.
Üks rüütel kuulsuskroonitult
Läks koju kaugelt pühalt maalt;
Õlg ehitud tal ristiga,
Mis kulund sõjatormiga;
Ta kilbil leiduv iga arm
On märgiks, kuis on võitlus karm,
Ja oma daami akna all
Ta laulab nagu alamal:
2.
„Õnn kenale! Su rüütelgi
Tulnd kaugelt koju viimati;
Ei kulda too, mis kasu sest,
Vaid relvad, täku võitlusest;
Mõõk, oda — vaenlast tabada
Ja kannus — hobu erguta.
See kõik ta varanduse hulk
Ning tasuks — Tekla naerev pilk.
3.
Õnn kenale! Truud rüütlit ta
Võis lahkusega sütita.
Ja iganes kus pidu, laul,
Seal tema nimi kõlab aul;
Minstrel ja heerold hüüavad:
‚Seal kenad silmad säravad,
Mis vaimustuseks meestel on
Kui võitlevad, kus Askalon.
4.
Näe naeru! mõõk talt tera tõi,
Mis leske viidekümmend lõi,
Kui langes sultan armuta,
Ei Muhamed võind aidata.
Ta rinnalt helgib lumituld
Ja lokid kollased kui kuld;
Neist ära punu ketti sa:
Üks pagan jäi neist vereta.‘


181