Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/183

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


derry-down-chorus’e“[1] viisil, mis omane vanale inglise laulule.

Paljasjalgne munk.
1.
Üks aasta, mu sõber, kaks aega sa saad,
Euroopa mis kestusel läbi sa a’ad,
Ent kuskilt ei leia sa maailma seest
Nii õnnelist, nagu munk paljasjalg, meest.
2.
Täkk daami auks rüütli ju lahingu viib,
Kuid õhtul tal lehvib ju allilma tiib.
Ma pihin meest ruttu, daam ootab ju mind:
Munk-paljasjalg trööstiks — mis sooviks veel rind.
3.
Oh vürstid! Nii mõndagi oleme näind,
Kes visanud krooni ja kloostrisse läind,
Kuid öelge, kes mungest nii talitanud,
Et mütsi ta krooniga vahetanud?
4.
Munk edasi rändab ja kuhu ka läeb
Ta igal pool leiduvast paremat näeb;
Ta kõnnib, kus tahab, ja puhkab, kus hea,
Munk-paljasjalg majale uhkus ja pea.
5.
Laud lõunal on ootamas, toredam tool
Tall’ valmis, kompoti hoidnd daamide hool,
Sest mõnusam maius ja tugitool leel
On paljasjalg-mungale valmis ju teel.

  1. Lugejale võiks meelde tuletada, et „derry-down-chorus“ ulatub mitte ainult heptarhia, vaid ka druiidide ajajärku tagasi; see oli nende hümnide kooriks, kui nad metsa läksid korjama teatud taime (mistletoe, Mistel, viscum), mis söödikuna kasvab õuna- ja pirnipuude, kaskede, paplite ja tammede otsas väikese, rohelise põõsana ja millel usti olevat nõidusvõim.

183