Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/193

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


leja“ — aeglane, otsustusvõimetu ja ebaettevõtlik. Cedricu palav ja kirglik manitsus mõjus temasse sama vähe nagu vee peale sinna lastud kuum kahurikuul, mis seal sisisedes jahtub, tekitades ainult pisut auru.

Viimaks loobus Cedric oma katsest, mis sarnanes väsinud hobuse kannustamisega või külma raua tagumisega, ja pöördus Rowena poole, kuid temaga mõtteid vahetades leidis ta sama vähe rahuldust. Sest kuna ta oma jutuga Rowena kõneluse tema armsama teenijaga Wilfredi vaprusest katkestas, maksis Elgitha iseenda ja oma käskijanna eest sellega kätte, et ta Athelstane langemisest turniiril rääkima hakkas, mis oli Cedricu kõrvule kõige piinlikum kõneaine. Nõnda rikuti selle kangekaelse saksilase tuju reisil igasuguse meelepaha ja ebasoodsusega. Enam kui üks kord needis ta endamisi seda turniiri, tema korraldajat ja iseoma rumalust, mis ta sinna viinud. Lõunal peatus seltskond Athelstane ettepanekul kuskil allikal metsa varjus, et hobuseid puhata ja pisut kehakinnitust võtta, millega võõrussõbralik kloostriülem ühe hobueesli oli koormanud. Nende puhkus venis üsna pikale ja niisugused reisi vaheajad tegid võimatuks enne pimedat Rotherwoodi jõuda, mispärast nad oma sõitu pärast einet püüdsid kiirustada.



Üheksateistkümnes peatükk.

Salk relvamehi saates daami
(Nii märkasin ma kuuldud sõnust
Kui ligi seisin tähelpanemata)
On varsti siin ja viita lossis öö
Nad mõtlevad…
Orra — tragöödia.

Reisijad olid juba laane servale jõudnud ja tahtsid tema varjurikastesse paikadesse astuda, mis olid hädaohtlikud suure hulga röövlite pärast, keda rõhumine ja vaesus meeleheitele ajanud ja kes hoidsid teatud paigad niisuguse jõuga oma käes, et võisid kergesti tolleaegsele nõrgale politseile


193