Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/196

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


halba sünnib, siis kihvtitab teie viimased elupäevad kahetsus minu praeguse palve mittetäitmise pärast.“

Suursugune ja pühalik viis, millega Rebekka seda avaldas, andis tema sõnadele ilusa saksilase ees kahekordse mõju.

„Mees on vana ja nõrk,“ ütles ta oma hooldajale, „neiu noor ja ilus, nende sõber haige ja võib surra — olgugi nad juudid, aga meie kui kristlased ei või neid niisugusesse hädasse jätta. Kahelt hobueeslilt võetagu koorem, selle võivad orjad oma selga võtta. Hobueeslid kandku haigeraami ja vanamehe ning tema tütre tarvis on meil veel vabad hobused.“

Cedric oli heal meelel sellega nõus, mis Rowena soovitas, ainult Athelstane lisas tingimuse juurde. „Hoidugu nad seltskonna sappa, kus Wamba neid oma singist kilbiga võib kaitsta.“

„Minu kilp jäi turniiriplatsile,“ vastas naljahammas, „nagu see sündis mõne paremagi rüütliga kui olen seda mina.“

Athelstane punastas kõrvuni, sest niisugune oli ju ka tema saatus turniiri viimasel päeval, kuna aga Rowena, kellele narri vastus väga meeldis, oma ebatundliku austaja jämedat nalja heaks tehes Rebekkat palus oma kõrval ratsutada.

„See poleks mitte kõlvuline,“ vastas Rebekka uhke alandlikkusega, „kuna ju minu ligiolek mu kaitsjat võiks häbistada.“

Selle ajaga oli pakkide seadmine ruttu lõpetatud, sest juba ainult sõna „röövlid“ tegi kõik kärmaks ning lähenev videvik suurendas selle sõna mõju veel enam.

Toimetusmöllus võeti Gurth hobuse seljast ja sel ajal oli tal aega naljahammast paluda, et see tema käte köidikud pisut lõdvemale laseks. Need seotigi nii hooletult — võib-olla tegi Wamba seda meelega —, et Gurthil kuigi raske polnud oma käsi täiesti vabastada ja tihnikusse hiilides reisiseltskonna juurest plehku pista.

Segadus oli sedavõrt suur, et Gurthi kadu alles natukese aja pärast tähele pandi, sest kuna ta seltskonna viima-


196