Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/197

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


sesse otsa ühe orja selja taha pidi asetatama, siis oletas igaüks teda kellegi teise hoiul, ja kui viimaks hakati sosistama, et Gurth on kadunud, siis oldi röövlite kallaletungimise ootel niisuguses põnevuses, et kohaseks ei arvatud vangi puudumisele tõsisemalt tähelepanu pöörda.

Teerada, mida mööda seltskond liikus, oli praegu nii kitsas, et üle kahe ratsaniku hästi ei mahtunud kõrvu sõitma, ja ta viis alla orgu, kus voolas aukliste, soiste ja vaevapajudega kaetud kallastega oja. Cedric ja Athelstane, kes oma saatkonna eesotsas ratsutasid, mõistsid, kui hädaohtlik oleks kallaletungimine siin paigas, aga nad olid sõjaasjus mõlemad nii vähe vilunud, et nad muud abinõu ei osanud tarvitusele võtta, kui aga võimalikult ruttu püüda siit läbi pääseda. Nõnda siis ilma erilise korralduseta edasi minnes oli osa seltskonda parajasti üle jõe jõudnud, kui neile korraga eest, küljelt ja selja tagant kallale tungiti, pealegi veel niisuguse ägedusega, et nende halvasti ettevalmistatud seisukorras võimatu oli vähegi mõjuvamalt vastu panna. Hüüe: „Valge lendmadu! valge lendmadu! — Püha Georg[1] lõbusa Inglismaa eest!“ kõlas kallaletungijate suust igast küljest, mis tembeldas nad saksi röövliteks, ja kallaletungimine ise sündis niisuguse kiiruse ning hooga, et kallaletungijate arv suurem paistis kui ta tõepoolest oli.

Mõlemad sakside pealikud langesid vangi ning igaüks neist oma iseloomu kohaselt. Cedric viskas esimesel silmapilgul, kus vaenlane ilmus, tema pihta oma viimase oda, mis parema tagajärjega lendas kui Fangsi pihta saadetu, sest ta naelutas sihitud mehe tema selja taga seisva tamme külge. Nõnda edurikkana kihutas Cedric nüüd teise vaenlase vastu, paljastas oma mõõga ja lõi sellega niisugusel vihal vastu pea kohal rippuvat jämedat oksa, et ise oma jõu tugevusest ilma sõjariistata jäi. Silmapilk võeti ta vangi

  1. Püha Georg (p. Jüri) oli Kappadookia rüütel ja suri Rooma keisri Diocletianuse ajal 23. apr. 303 märtrina. Aastal 1222 otsustati tema surma päeva kogu Inglismaal pühitsema hakata. Tõlk.

197