Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/199

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Kes on vangid?“ hüüdis Gurth kannatamatult.

„Minu isand ja mu leedi, Athelstane, Hundibert ja Oswald.“

„Jumala nimel!“ hüüdis Gurth, „kuidas sattusid nad vangi ja kelle kätte?“

„Meie isand oli võitluseks liiga valmis,“ ütles naljahammas, „ja Athelstane polnud küllalt valmis ja kõik teised polnud sugugi valmis. Ja vangis on nad roheliste vammuste ning mustade näokatete käes ning lamavad hunnikus murul, nagu metsõunad, mida sa oma sigadele puu otsast maha raputad. Mina naeraksin selle üle,“ ütles naljahammas, „kui suudaksin nuttu pidada.“ Ja tema silmist voolasid võltsimata kurbuse pisarad.

Gurthi nägu võttis tuld. „Wamba!“ ütles ta, „sinul on sõjariist ja sinu süda on alati tugevam olnud kui sinu peaaju — meid on ainult kaks — kuid äkiline kallaletungimine julgete meeste poolt võib palju teha — tule mulle järele!“

„Kuhu ja milleks?“ küsis naljahammas.

„Cedricut vabastama.“

„Aga sa loobusid ju alles hiljuti tema teenistusest,“ ütles Wamba.

„See oli ainult siis,“ ütles Gurth, „kui tema oli õnnelik. Tule!“

Kui naljahammas nõus oli tema sõna kuulma, ilmus äkki kolmas isik ja käskis neid seisma jääda. Tema riiete ja sõjariistade tõttu oli Wamba valmis teda üheks neist röövlitest pidama, kes tema isandale kallale tunginud, kuid tema ei kannud näokatet ja tema hiilgav rihm ühes kalli jahisarvega, sama ka tema hääle ja viisi rahulik ning käskiv ilme lasksid temas videviku peale vaatamata ära tunda vabamehe Locksley, kes nii halbades tingimustes vibulaskmises auhinna oli võitnud.

„Mis see kõik tähendab,“ ütles ta, „ja kes röövib siin metsas ning võtab inimesi vangi?“

„Te võite siin kaunis lähedal nende vammuseid näha,“ ütles Wamba, „ja järele vaadata, on need teie laste kuued


199