Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/208

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


ja mulle oma abi pakuks Cedricu ja leedi Rowena vabastamiseks, siis leiaksin endas vaevalt küllalt usku, et saadana pakkumist tagasi lükata ja teda taganema sundida.“

Munk oli nüüd täielikus vabamehe ülikonnas — mõõk ja kilp, vibu ja nooled ning tugev rihm üle õla. Tema lahkus salga eesotsas kambrist ja kui ta ukse oli hoolega lukustanud, pistis ta võtme lävepaku alla.

„Oled sa niisuguses seisukorras, et meile võimsalt abi anda, munk,“ küsis Locksley, „või möllab pruuni kruusi sisemus alles peas?“

„Mitte rohkem kui püha Dunstani allikast joodud sõõm jõuab vaigistada,“ vastas preester. „Midagi kihiseb peaajus ja jalus tundub midagi ebakindlat, kuid silmapilk näete kõik kaduvat.“

Nõnda öeldes astus ta kivibasseini juurde, kus tantsisid kuuvalgel voolava vee sünnitatud vullid, ja võttis sealt niisuguse sõõmu, nagu mõtleks ta allika kuivaks juua.

„Millal jõid sa niisuguse jänuga vett, püha Copmanhursti munk?“ küsis must rüütel.

„Ainult siis, kui mu viinavaat jooksma hakkas ja kõik oma vedeliku seadusvastasest august välja laskis,“ vastas munk, „ja nõnda mul midagi muud joogiks üle ei jäänud, kui aga see minu kaitsepühimuse and.“

Nüüd pistis munk ka oma käed ja pea allikasse ja pesi öösise prassimise jäljed maha.

Nõnda värskendatult ja kainestatult keerutas lõbus munk oma rasket võitluskeppi kolme sõrmega pea kohal, nagu oleks tal pilliroog peos, ja hüüdis ise sealjuures: „Kus on need kelmid röövlid, kes tüdrukud nende tahtmise vastu ära viivad? Saadan ise lennelgu õhus, kui mina mitte mees pole, kes tosina vastu nende seast läheb.“

„Ka vannud sa, püha munk?“ ütles must rüütel.

„Ära nimeta mind mungaks,“ vastas ümberriietatud preester; „püha George ja tema tulimadu nimel, mina pole seda kauemini, kui ma oma mungakuube kannan. Ajan ma endale aga rohelise vammuse selga, siis tahan ma juua, van-


208