Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/209

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


duda ja tüdrukutega jännata, nagu lõbus jahimees siin maanurgas kunagi.“

„Tule, lõbus preester,“ ütles Locksley, „ja ole vait; sa teed müra, nagu kogu klooster mõnel pühal õhtul, kui kloostriülem juba puhkama läinud. Tulge ka teie teised, mu isandad, me peame oma jõud kokku koguma, sest siiski on meid Reginald Front-de-Boeufi lossi peale tormijooksmiseks küllalt vähe.“

„Mis! On see Front-de-Boeuf,“ ütles must rüütel, „kes kuninga teel kuninga alamaile kallale tungib? On ta vargaks ja rõhujaks muutunud?“

„Rõhuja on ta alati olnud,“ ütles Locksley.

„Ja mis vargusse puutub,“ ütles munk, „siis kahtlen ma, kas ta kunagi pooltki nii aus on olnud, kui paljudki minu tuttavad vargad.“

„Liigu edasi, preester, ja ole vait,“ ütles vabamees, „parem vii meid kohtamispaika, kui et sa räägid, mis rääkimata võiks jääda, sest see on arutu ja kohatu.“



Kahekümne-esimene peatükk.

Ah, palju aastaid sellest mööda läind,
Kus inimestest piiratuna laud
Veel helkis tulilonte valgusel!
Mul näib, ma kuulen kõrge võlvi all
Veel nende häälitsuste suminat,
Kes juba kaua puhkand haudades.
Orra — tragöödia.

Kuna need abinõud Cedricu ja tema kaaslase päästmiseks ette võeti, tõttasid relvastatud mehed, kes ta kinni võtnud, temaga kindla paiga poole, kus nad ta mõtlesid vangi panna. Nad olid sunnitud mitu korda peatuma ja teel tagasigi minema, et soovitud sihti leida. Enne ilmus juba suvihommik oma hämarikuga, kui nad kindlad olid, et nad õigel teel. Valgusega muutus kõik ja nüüd võis salk-


209