„Tabagu sind katk!“ hüüdis seakarjus; „kuis võid sa ometi nõnda rääkida, kui hirmus kõuetorm müristamise ja välguga meist ainult mõni penikoorem maad eemal möllab? Kuula, kuis kõu raksub, ja suvel pole ma kunagi nii jämedaid tibasid näinud langevat; olgugi et siin alles vaikne, aga juba ägavad ja raksuvad tammed oma laiade okstega saabuva tormi aimul. Sina võid uskmatut Toomast mängida, kuid seekord usu mind ja tõtakem koju, enne kui torm möllama hakkab, sest hirmus öö läheneb.“
Wamba näis selle seletuse mõju tundvat ja läks seakarjusega kaasa, kes oma minekut enda kõrvalt rohu pealt maast tüseda kepi võtmisega alustas. See teine Eumaios[1] sammus ruttu mööda metsaharvendikku edasi, ajades Fangsi abil enda ees oma hoiualuste ebaharmoonilist karja.
Teine peatükk.
Seal oli munk, kes kõlbaks lordikski |
Et kapjade müdin mitte ei vaikinud, siis ei pannud Wamba oma kaaslase manitsust ega sõimamist tähele, vaid tarvitas iga ettekäänet teel viivitamiseks, kord sarapuust poolvalminud pähklakobarat võttes, kord silma heites teel ette sattuvale talutüdrukule. Nõnda jõudsid ratsanikud neile peagi järele.
Nende arv tõusis kümneni, kellest kaks eessõitjat näisid tähtsad isikud olevat, kuna aga teised nende saatkonda
- ↑ Eumaios oli kreeka muinaskangelase Itaka vürsti Odüsseuse truu seakarjus. Tõlk.
21
