Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/216

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


võinud arvata, et samal uhkel päeval, mil see lahing võideti, sama tuul, mis lehvitas sakside võidurikkaid lippe, ka normannide purji paisutas ja nad õnnetule Sussexi rannale tõi? Kes oleks võinud arvata, et Haroldil endal mõne lühikese päeva järel oma kuningriigist rohkem osa polnud, kui ta oli vihatujus lubanud Norra sissetungijale! Kes oleks võinud arvata, et teie, suursugune Athelstane, kes põlvnete Haroldi verest, ja et mina, kelle isa polnud mitte kõige halvem Saksi krooni kaitsja, saame alatu normanni vangiks just selles saalis, kus pühitseti nii suurt pidu!“

„See on muidugi väga kurb,“ vastas Athelstane, „kuid mina arvan, et nad meid väikese lunastusraha eest vabastavad, Võimatu oleks ju arvata, et nad meid tahaksid surnuks näljutada, kuid siiski, olgugi juba lõuna ammugi käes, ei näe ma ometi mingeid ettevalmistusi lõunasöögiks. Vaadake ometi aknasse, auväärt Cedric, ja otsustage päikesekiirte järele, kas lõuna mitte juba käes ei ole.“

„Võib olla,“ vastas Cedric, „aga võimatu on mul sellesse värvitud võresse vaadata, ilma et minus ei ärkaks mõtted, mis ei puutu põrmugi praegust silmapilku ega selle puudusi. Suursugune sõber, kui see aken tehti, ei tunnud meie karedad esi-isad veel klaasi valmistamise või tema värvimise kunsti. Wolfgangeri isa uhkus tõi Normandiast kunstniku, kes ilustas selle saali nende uute ehetega, mis murrab Jumala päevavalguse nii fantastilistesse varjunditesse. Välismaalane tuli siia vaesena, kerjusena, roomavana ja alandlikuna, valmis ka kõige madalama ees majas oma pead paljastama. Kuid tagasi läks ta hellitatuna ja uhkena, et oma röövahneile suguvendadele Saksi ülimuste lihtsusest ja rikkusest jutustada. O! meie poolt oli see rumalus, Athelstane, ja Hengisti järeltulijaid ning tema kare suguvõsa mõistsid ning nägid seda ette, pidades kinni oma lihtsatest eluviisidest. Meie tegime need võõrad oma südamesõbruks, oma usaldusväärilisteks teendriteks; meie laenasime neilt kunstnikud ja kunsti ja põlgasime seda ausat lihtsust ning karedust, millega meie tublid esi-isad alal hoidusid, ning nõnda hellitas ja nõrgestas


216