Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/219

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


leidnud rahuldust, sest aknad vaatasid hoovile, kuna hääl aga tuli väljastpoolt. Ent sarvehääl näis tähtis olevat, sest lossis tekkis kohe suur rahutus.



Kahekümneteine peatükk.

Mu tütar! — Oh mu tukatid! — Oh tütar!
— — — Kuld mu kristlik, kallis!
Õigus! — Seadus! — Tukatid, mu tütar!
Venedigu kaupmees.

Lastes Saksi pealikud kohe, niipea kui nende rahuldamata uudishimu seda lubab, oma pooles isus peatuma jäänud söömingule tagasi pöörduda heidame pilgu Yorki Isaaki karedamasse vangikambrisse. Vaene juut visati ruttu kuhugi lossikeldrisse, mis asus sügaval maapinna all, veel sügavamal, kui lossi kraav, mispärast seal oli tume ja niiske. Valgus pääsis sinna ainult kahe õhuaugu kaudu, mis seisid nii kõrgel, et vangi käsi neid ei küüninud katsuma. Isegi keskpäeval oli keldris ainult tume hämarik, mis muutus ammu enne pilkaseks pimeduseks, kui päevavalgus lahkus mujalt lossist. Ahelad ja rauad rippusid veel endisest ajast tühjalt seina küljes ja ühe rõngas olid veel praegu kõdunevad kondid, mis sarnanesid inimese jalaluudega, nagu oleks keegi vang siin mitte ainult surnud, vaid ka luukereks muutunud.

Õudse vangikoja ühes otsas oli suur kolle ja tema kohal pooleldi roostetanud raudvarvad.

Vangikoja kogu välimus oli niisugune, et ta oleks võinud julgemagi südame kui Isaaki oma värisema panna, kes ometi hädaohus endas rohkem julgust avaldas, kui ta oli seda teinud paratamata hädaohu tuleku hirmul. Jahiarmastajad ütlevad, et jänese hirm hurtade tagaajamisel on suurem kui sel silmapilgul, kui ta juba kinni haaratakse. Peab arvama, et juudid igasuguse ja alalise kartuse ajel teatud määral kõiksuguse vägivalla vastu, mis nende kallal toimetati, olid ette valmistatud, nii et vägivald ise juba enam seda üllatust ei äratanud, mis on hirmu tekitamiseks nii tarvilik. Ka polnud see


219