Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/221

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


püksid jalga ning kuued selga tõmmanud, mille käised üle küünarnukkide kääritud, nagu teevad seda lihunikud, kui nad oma tööle asuvad. Kummalgi oli käes väike korv ja nad jäid ukse kõrvale seisma, kuni Front-de-Boeuf selle hoolikalt ja kahekordselt oli lukustanud. Peale seda ettevaatusabinõu astus ta pikkamisi juudi poole ja silmitses teda aineti, nagu tahaks ta teda oma pilguga paralüüsida: nõnda teevad mõned murdjad oma saagiga. Näis, nagu oleks Front-de-Boeufi tumedal ja kurjal pilgul tõepoolest teatud osa sellest oletatud võimust õnnetu vangi peale. Juut istus ammuli suul ja vahtis niisugusel hirmul metsikut parunit, et tema kuju sõna otsekoheses mõttes näis kössi langevat ning väiksemaks muutuvat normanni ainetise pilgu ja hävitava näoilme ees. Mitte ainult, et Isaak ei suutnud jalule tõusta oma hirmu kohase aupakkumise avaldamiseks, vaid isegi oma mütsi ei märganud ta peast võtta või ainustki palvesõna lausuda — nii väga ärev oli ta arvamisest, et teda ähvardab piinamine ning surm.

Sellevastu näis normanni mõjuv kuju aina paisuvat, nagu sünnib kotkaga, kui ta kaitseta saagi kallale tormates oma suled kohevile ajab. Ta peatus kolm sammu nurgast, kus õnnetu juut praegu asus ja kus ta võimalikult väikese ruumi peale püüdis enda kokku tõmmata, ning andis teisele orjale käsu ligi astuda. Teine neist tuli ja võttis oma korvist suure kaalu ning kaalunuiad, pani need Front-de-Boeufi jalge ette ning taganes uuesti aupaklikku kaugusse, kus tema kaaslanegi omale paiga oli võtnud.

Nende meeste liigutused olid aeglased ja pühalikud, nagu kannaksid nende hinged hirmu ja julmuse eeldust. Front-de-Boeuf ise avas kõneluse järgnevalt õnnetu vangi poole pöördumisega:

„Neetud tõu kõige neetum koer,“ ütles ta tumedal häälel tumeda võlvi all vastukaja äratades, „näed sa seda kaalu?“

Õnnetu juut vastas nõrgal jaatamisel.


221