mängupaik. Kümmetuhat korda enam väärt vangid kui sina on siin müüride vahel surnud ja nende saatust pole kunagi teada saadud. Kuid sinule on määratud pikk ja piinav surm, mille asemel nende oma oleks heategu.“
Jälle andis ta orjadele märku läheneda ja rääkis nendega eraldi nende emakeeles, sest ka tema oli Palestiinas käinud ja sealt võib-olla oma julmuse kaasa toonud. Saratseenid võtsid oma korvidest süsi, lõõtsa ja õliriista. Kuna üks rauaga kivist tuld lõi, pani teine söed roostetanud raudvõre alla, mille peale juba tähendatud, ja tõmbas lõõtsa, kuni tuli leegitsema lõi.
„Näed sa, Isaak,“ ütles Front-de-Boeuf, „seda raudvõret hõõguvate süte kohal? Seal palaval asemel lamad sa ihualasti, nagu oleksid sul sulist padjad all. Kuna üks ori sinu all tuld kohendab, kastab teine sinu liikmeid õliga, et küpsis ära ei kõrbeks. Vali nüüd niisuguse aseme ja tuhande naela hõbeda maksmise vahel, sest minu isa nimel, teist valikut sul ei ole.“
„See on võimatu,“ hüüdis vilets juut, „see on võimatu, et teie kavatsus tõsine oleks! Armuline Jumal pole kunagi inimese südant loonud, mis niisuguse julmusega toime saaks.“
„Ära looda selle peale, Isaak,“ ütles Front-de-Boeuf, „see oleks saatuslik eksitus. Arvad sa, et mina, kes ma olen näinud linna purustatavat, kus hukkusid tuhanded kristlikud suguvennad mõõga, vee ja tule läbi, põrkaksin oma kavatsusest tagasi ühe ainukese viletsa juudi karjumise ja kisendamise tõttu? Või arvad sa, et need mustad orjad, kel puudub seadus, isamaa ja südametunnistus ja kes tunnevad ainult oma isanda tahtmist ning kes tarvitavad esimesel märguandel kihvti, piiki, pistoda või nööri — arvad sina, et nemad tunnevad halastust, kuna nad ju seda keeltki ei mõista, milles neid palutakse? Vanamees, ole mõistlik, vabasta end oma liigsest rikkusosast, maksa kristlase kätte osagi sellest varandusest tagasi, mis sa tema usuvendadelt liigkasu-võtmisega kokku kuhjanud. Sinu kavalus võib su kortsus rahapunga uuesti punni ajada, aga ei arstid ega arstirohud suuda paran-
223
