dada sinu liha ja nahka, mis kord sellel võrel pikutanud. Loe oma lunastusraha välja ja rõõmutse, et sa niisuguse tasuga võid enda vangitornist päästa, mille saladusi vähed inimesed on võinud jutustada. Rohkem sõnu ma sinuga ei raiska, vali oma mammona ning liha ja vere vahel ja nagu sa valid, nõnda peab see olema.“
„Aidaku mind Aabram, Jakob ja kõik meie rahva esiisad,“ ütles Isaak, „mina ei või valida, sest mul ei ole niipalju, et teie päratut nõudmist täita.“
„Võtke tal riided seljast, orjad,“ ütles rüütel, „ja aidaku teda tema esi-isad, kui nad suudavad.“
Orjad, kes enam paruni silma ja käeliigutuse kui tema sõnade järele talitasid, astusid jällegi ette, haarasid õnnetust Isaakist kinni ja tõstsid ta maast üles eneste vahele, jäädes ootama armutu isanda lähemat märguannet. Õnnetu juut silmitses nende ja paruni näoilmet, nagu loodaks ta seal kaastundmuse varjundit leida, kuid Front-de-Boeufi näos valitses endine külm, pooltume, poolpilkav naeratus, mis ilmus tema julmuse eelmänguna, kuna aga saratseenide metsikud silmad, tuliselt nende mustade kulmude all keereldes ja silmateri piiravate valkjate rõngaste tõttu veel õudsemat ilmet omades, oodatavast toimetusest ennemini salajast rõõmu kui vastikust näisid ennustavat. Juut heitis pilgu hõõgavale koldele, mille kohta tema pidi paigutatama, ja nähes, et tal piinajailt vähematki kaastundmust pole loota, muutis ta oma otsuse.
„Ma maksan,“ ütles ta, „tuhat naela hõbedat — see tähendab,“ lisas ta natukese aja pärast juurde, „ma maksan seda oma suguvendade abil, sest ma pean kerjusena paluma meie sünagoogi uksel, enne kui ma selle kuulmata summa kokku saan. Millal ja kus pean ma seda maksma?“
„Siin,“ vastas Front-de Boeuf, „siin peab seda maksma — siin peab seda kaaluma — siinsamas vangikeldri põrandal. Arvad sa, et mina enne sinust lahkun, kui lunastusraha kindel pole?“
224
