tahtsid sa öelda, Isaak. Ütle aga julgesti välja, mina olen leplik, nagu juba tähendasin. Mina suudan võidetu etteheiteid kannatada, kuigi see võidetu oleks juut. Sina aga polnud sugugi nii kannatlik, Isaak, kui sa kohtu sellepärast appi kutsusid, et Jacques Fitzdotterel sind liigkasu-võtlikuks vereimejaks nimetas, kus sinu raha protsendid ta päranduse neelasid.“
„Vannun talmudi nimel,“ ütles juut, „teie rüütellik kõrgus on asja kohta eksituses. Fitzdotterel tõstis oma pistoda minu vastu mu oma kambris, sest ma julgesin temalt oma hõbedat paluda. Maksu-tähtaeg oli paasapühil.“
„Mis ta tegi, see ei puutu minusse,“ ütles Front-de-Boeuf, „küsimus on ainult selles, millal mina oma raha kätte saan. Millal saan ma oma seeklid, Isaak?“
„Lase mu tütar Rebekka Yorki minna,“ vastas Isaak, „ja anna talle kindel saade kaasa, suursugune rüütel, ning niipea kui mees ja hobu jõuavad tagasi tulla, on varandus,“ siin ohkas ta sügavasti, kuid jätkas üürikese aja pärast, „on varandus ülelugemiseks siin põrandal.“
„Sinu tütar!“ vastas Front-de-Boeuf nagu üllatatult. „Taeva nimel, Isaak, seda oleksin ma ometi pidanud teadma. Mina pidasin seda mustasilmalist tüdrukut sinu liignaiseks ja mina andsin ta härra Brian de Bois-Guilbertile ümmardajaks, nagu see oli vanal ajal viisiks esi-isade juures, kes meile selles asjas kenaks eeskujuks.“
Karjatus, mis selle teate saamisel juudi suust kuuldavale tuli, pani võlvialuse kajama ja tekitas kahes saratseeniski sedavõrt imestust, et nad oma vangi vabaks lasksid. Seda silmapilku tarvitas ta kohe selleks, et põrandale põlvili heitida ja Front-de-Boeufi põlvede ümbert kinni haarata.
„Võtke kõik, mis te nõuate,“ ütles ta, „härra rüütel, võtke kümme korda rohkem, tehke mind vaeseks ja kerjuseks, kui tahate, ei, torkige mind pistodaga, küpsetage mind siin ääsil, kuid andke minu tütrele armu, vabastage ta tervelt ja ausalt! Kuna te ju ise naisest olete sündinud, siis hoidke abitu tütarlapse au. Ta on minu õndsa Raheli teisik,
226
