Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/246

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


oma esi-isade vapi nimel vannun ma, et ma sulle mingit ülekohut ei tee! Hoia end kui mitte iseenda, siis oma isa pärast! Mina tahan temale sõbraks olla ja siin lossis vajab ta vägevat sõpra.“

„Ah,“ ütles Rebekka, „seda kõike tean ma väga hästi, kuid — võin ma sind usaldada?“

„Minu vapp pöördagu ümber ja minu nimi saagu autuks,“ ütles Brian de Bois-Guilbert, „kui sul põhjust peaks olema minu üle kaevata. Nii mõnegi seaduse ja nii mõnegi käsu olen ma murdnud, kuid ei iialgi oma sõna.“

„Siis tahan ma sind usaldada,“ ütles Rebekka, „aga ainult niipalju.“ Ja ta tuli rinnakaitse servalt maha palkonile, kus ta ühe laskepilu juurde seisma jäi. „Siia,“ ütles ta, „valin oma paiga. Jää sina sinna, kus sa oled, ja kui sa ühegi sammu võrra meie vahet tahaksid vähendada, siis pead sa nägema, et juuditüdruk usaldab oma hinge ennemini Jumala, kui oma au tempelrüütli hoolde.“

Kuna Rebekka nõnda rääkis, andis tema kindel otsus, mis tema ilmeka iluga nii hästi kokku hakkas, ta pilgule, näoilmele ja kogu tema välimusele enam kui sureliku auväärilikkuse. Tema pilk ei värisenud ja tema pale ei kahvatanud nii lähedase ja kohutava saatuse ees. Otse selle vastu andis mõte, et tema saatus on ta enda võimuses ja et ta surma kaudu võib pääseda häbist, tema näole veel rohkem jumet ja tegi tema silmad veel säravamaks. Nii uhke ja julge kui Bois-Guilbert ka oli, ometi pidi ta tunnustama, et kunagi pole ta vaadelnud nii hingestunud ja käskivat ilu.

„Olgu rahu meie vahel,“ ütles Bois-Guilbert.

„Ma ei karda sind,“ vastas neiu. „Tänu sellele, kes selle torni nii kõrge on ehitanud, et ükski ei või siit elusana kukkudes maanduda, tänu temale ja tänu Iisraeli Jumalale! Sind ei karda ma mitte!“

„Sa teed mulle ülekohut,“ ütles tempelrüütel, „maa, mere ja taeva nimel — sina teed mulle ülekohut! Loomult pole


246