Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/254

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


lähevad ja jahiloomi hävitavad, kui et nad tööga end ülal peaksid.“

„Nõelata!“ vastas Front-de-Boeuf. „Rautatud küünrapikkused nooled, mida pajuvitsa sisse võidakse lasta, on küllalt head nõelad.“

„Häbenege, härra rüütel!“ hüüdis tempelhärra. „Kutsume oma inimesed kokku ja kihutame neile kallale. Ühest rüütlist — ei, ühest sõjariistus mehest on küllalt kahekümne niisuguse talupoja tarvis.“

„Küllalt ja liigagi,“ kinnitas de Bracy. „Minul oleks isegi häbi oma oda nende vastu tõsta.“

„Õige,“ vastas Front-de-Boeuf, „kui need oleksid mustad türklased või mooralased, härra tempelrüütel, või viletsad Prantsusmaa talupojad, kõige vapram de Bracy, aga need on ju Inglise vabamehed, kellest meie millegagi üle ei käi, ehk olgu siis oma sõjariistade ja hobustega, kes meile metsas vähe tulu toovad. Välja tungida, ütled sa? Meil leidub vaevalt mehi lossi kaitsmisekski. Minu paremad mehed on Yorkis, sama ka sinu rühm, de Bracy, ja peale nende, kes selles hullus ettevõttes kaasa töötasid, leidub veel vaevalt kakskümmend meest.“

„Ega sa ometi karda,“ ütles tempelrüütel, „et nad küllalt jõudusid suudavad koondada lossi võtmiseks?“

„Mitte seda, härra Brian,“ vastas Front-de-Boeuf. „Neil röövlitel on tõepoolest julge pealik, kuid ilma masinate ja tormiredeliteta ning vilunud juhtideta ei või nad minu lossi vallata.“

„Saada sõna oma naabritele,“ ütles tempelrüütel, „las nad kutsuvad oma rahva kokku ja tulevad kolmele rüütlile appi, keda piiravad narr ja seakarjus Reginald Front-de-Boeufi parunilossis.“

„Teie naljatate, härra rüütel,“ vastas parun, „kuid kellele peaksin ma sõna saatma? Malvoisin on oma saatjatega praegu Yorkis, sama ka minu teised liitlased, ning seal oleksin ka mina pidanud olema, kui mitte see põrgulik ettevõte vahele poleks tulnud.“


254