dast lõunasööki seedis, ilma et oleks suuremat huvi oma vangipõlve kestuse kohta tunnud, arvates, et see, nagu kõik maised hädad, ometi kord ühel ilusal päeval lõpule jõuab.
„Pax vobiscum,“ ütles naljahammas ruumi sisse astudes. „Püha Dunstani, püha Dennise, püha Duthoci ja kõigi teiste pühimuste õnnistus varjaku ja ümbritsegu teid.“
„Astu aga lähemale,“ vastas Cedric vagale mungale, „mis otstarbel tuled sa siia?“
„Teid surma vastu valmistama,“ vastas naljahammas.
„See on võimatu!“ vastas Cedric võpatades. „Olgu nad ei tea kui häbemata ja jumalakartmata, ometi ei söanda nad niisugust avalikku ja põhjendamata kuritööd teha.“
„Ah!“ hüüdis naljahammas, „neid inimliku tundmusega millestki tagasi hoida, tähendab sama palju kui lõhkujat hobust siidniidiga pidada. Sellepärast mõelge siis, suursugune Cedric ja ka teie, vapper Athelstane, missugused maised üleastumised teie südant koormavad, sest veel täna peate vastust andma kõrgema kohtu ees.“
„Kas kuuled, Athelstane?“ ütles Cedric, „meie peame oma südamed avama sellele viimasele sammule, sest parem on ju meestena surra kui orjadena elada.“
„Mina olen valmis,“ vastas Athelstane, „nende kurjuselt ka kõige halvemat vastu võtma ja surma lähen ma samasuguse rahuga, nagu oma lõunasöögilegi.“
„Siis laske meid oma püha kohust täita, isa,“ ütles Cedric.
„Oodake pisut, hea onu,“ ütles naljahammas oma harilikul toonil, „vaata paremini ette, enne kui pimedusse hüppad.“
„Tõepoolest,“ ütles Cedric, „seda häält peaksin ma tundma.“
“See on teie truu orja ja narri oma,“ vastas Wamba oma peakatet kõrvaldades. „Oleksite teie õigel ajal narri nõuannet kuulnud, siis poleks te üldse siia sattunud. Kuulake narri nõu vähemalt nüüdki ja siis ei jää teie kauaks siia.“
“Mis sa sellega mõtled, võrukael?“ küsis Cedric.
261
