Riiete vahetus oli juba lõpetatud, kui Cedricut äkki kahtlus tabas.
„Mina ei oska mingit muud keelt,“ ütles ta, „kui aga oma emakeelt ja ainult mõne sõna silmakirjalikult viisakat normannide keelt. Kuidas saan ma siis auväärt vaimulikuna vennana esineda?“
„Nõidus peitub kahes sõnas,“ vastas Wamba. „Pax vobiscum vastab kõik küsimused. Lähete teie või tulete, sööte või joote, õnnistate või neate — Pax vobiscum aitab teid igalt poolt läbi. See on mungale sama tarvilik kui nõiamoorile luuavars või nõiale tema kepp. Räägi seda ainult madalal ja tõsisel toonil — Pax vobiscum — ja ta on võitmatu! Vahid ja valvurid, rüütlid ja kannupoisid, jalamehed ja ratsanikud — kõiki valdab ta ühesuguse võluvusega. Mina arvan, et kui nad homme mu üles puua võiksid, milles ma väga kahtlen, siis tahaksin ma Pax vobiscum’i mõju isegi selle otsuse täitjate juures proovida.“
„On see nõnda,“ ütles tema isand, „siis oleksid mu vaimulikud kohused mul peagi selged — Pax vobiscum! Ma arvan, seda märgusõna ei unusta ma mitte. Suursugune Athelstane, ela hästi! Ja ela ka sina hästi, mu vaene poiss, kelle hea süda peab nõrka pead täiendama. Mina päästan teid või ma tulen ja suren ühes teiega. Saksi kuningate verd ei pea mitte valatama, seni kui minu oma alles mu soontes peksab, sama ei pea ühtegi juuksekarva selle hea võrukaela peas kõverdatama, kes oma elu isanda eest mängule pani, kui Cedricu hukkuminegi seda võib takistada. Elage hästi!“
„Elage hästi, suursugune Cedric,“ ütles Athelstane, “ja pidage meeles, et mungal kohane on kehakinnitust vastu võtta, kui talle seda pakutakse.“
„Ela hästi, onu,“ lisas Wamba juurde, „ja ärge unustage oma Pax vobiscum’i.“
Niisuguste manitsustega läks Cedric oma teekonnale ja mitte kaua ei kestnud, kui tal juhus leidus selle nõiduse mõju proovida, mida naljahammas kui kõikvõimulist oli soovitanud. Kuskil pimedas, madalas võlvialuses, kust kaudu
264
