Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/266

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Sinu kao nimel, ära pea mind kauemini kinni! Mina tulen pühalt ametitalituselt ja ei taha end rüvetada.“

„Tule siit, isa,“ ütles vanaeit, „sina oled lossis võõras ja ei oska siit ilma juhita lahkuda. Tule siiapoole, sest mina tahan sinuga rääkida. Ja sina, neetud rahva tütar, mine haige mehe kambri ja valva tema juures, kuni ma tulen, ning häda sulle, kui sa sealt veel kord ilma minu loata lahkud.“

Rebekka astus tagasi. Tungiva palve peale oli Urfried temale luba annud vangitornist lahkuda ja pani tema peale kohused, mida ta isegi heameelega oma peale oleks võtnud: pani teda haavatud Ivanhoe voodi juurde valvama. Rebekka mõistis oma seisukorra hädaohtlikkust ja kuna ta valmis oli iga abinõu enda kasuks tarvitama, lootis ta ka vaimuliku mehe ligiolust midagi, kes siia jumalakartmata lossi ilmunud, nagu ta Urfriedilt oli kuulnud. Nõnda siis valvas ta arvatava vaimuliku tulekut, et temaga rääkida ja temas huvi äratada vangide vastu, mis tal aga ei õnnestunud, nagu lugeja juba teab.



Kahekümneseitsmes peatükk.

Sa vilets eit! Sul rääkida
On ainult mure, häbi, nutt;
Su saatus pole tundmata,
Kuid räägi juba — rutt mul, rutt.
— — — — — — — — — — —
Ent mul on teised mured veel,
Mis rasked, palju kurvemad;
Las südant kergendab nüüd keel,
Las sinu kõrvad kuulevad.
Kui sõber ei või aidata,
Siis ometi võib kuulata.
Crabbe — Õigusekoda.

Kui Urfried Rebekka mõnades ja ähvardades sinna tagasi oli ajanud, kust ta tasahilju lahkunud, jätkas ta vastupaneva Cedricu kaasakiskumist, kuni ta tema väikesesse ruumi viis, mille ukse ta hoolega sulges. Siis tõi ta puhvetilaualt viina-


266