Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/267

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


karika ja kaks pudelit ning pani need lauale, kuna ta ennemini kinnitavalt kui küsivalt ütles: „Sina oled saksilane, isa. Ära salga,“ jätkas ta nähes, et Cedric vastama ei tõtta. „Emakeele kõla on magus mu kõrvale, kuigi ma teda harva kuulen ja sedagi viletsate orjade suust, keda uhked normannid kõige alatumaid töid siin tegema sunnivad. Sina oled saksilane, isa, saksilane ja peale oma püha ameti veel vabamees. Sinu hääl kõlab nii armsalt minu kõrvus.“

„Kas siis saksi preestrit siin lossis ei käi?“ vastas Cedric. „See oleks ju, arvan ma, nende kohus, et nad rõhutud ja vaevatud maalapsi trööstiksid.“

„Nad ei käi mitte või kui nad tulevad, siis arvavad nad paremaks oma võitjate lauas prassida,“ vastas Urfried, „kui oma suguvendade ohkeid kuulata, nõnda vähemalt räägib kuulujutt, mina ise ei tea neist midagi. See loss pole kümne aasta jooksul kordagi oma väravaid vaimulikkudele avanud, ehk olgu siis et tuli liiderlik normanni kaplan, kes osa võttis Front-de-Boeufi öistest prassimistest, aga ka see on juba ammugi läinud viimast aru andma oma ametikohuste täitmise üle. Kuid sina oled saksilane, saksi preester ja minul on sinult midagi küsida.“

„Mina olen saksilane,“ vastas Cedric, „kuid kindlasti vääritu preestri nime kandma. Lase mind oma teed minna, ma vannun, et ma tagasi tulen või et ma kellegi teise meie isadest saadan, kes rohkem väärt on sinu pihtimist kuulma.“

„Peatu üürikesekski,“ ütles Urfried. „Hääl, mida sa kuuled, mattub varssi külma mullaga ja ma ei tahaks niisuguse loomana surra kui olen elanud. Kuid viin peab mulle jõudu andma oma elukoledusi jutustada.“ Ta tühjendas karika niisuguse hirmsa ahnusega, nagu kardaks ta vähematki tilka kaotada. „See uimastab,“ lausus ta sõõmu lõpul silmi tõstes, „kuid ei karasta… Joo kaasa, isa, kui sa tahad minu jutustust kuulda ilma põrandale langemiseta.“ Cedric oleks temaga kokku joomast loobunud selles saatuslikus pidutsemises, kuid tema märguandmises väljenes niipalju kärsitust ja meeleheidet, et valemunk tema soovi pidi


267