Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/271

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


teod mu silmade ette uues ja võitmatus koleduses? Missugune saatus ootab sealpool hauda seda, kellele Jumal on määranud siin maa peal nii kirjeldamata viletsust kannatada? Ennemini oleksin võinud ma pöörduda meie ristimata esiisade jumalate Wodani, Hertha ja Zernebocki — Mista ning Skogula poole, kui kannatada neid hirmsaid eeltundmusi, mis kihvtitavad viimasel ajal minu valve- ja ka unetunde.“

„Mina pole preester,“ ütles Cedric vastikusega sellest süü-, viletsuse- ja meeleheite-kogust kõrvale pöördudes, „mina pole preester, kuigi kannan preestri riideid.“

„Vaimulik või ilmalik,“ vastas Ulrica, „kuid sina oled esimene, keda ma kahekümne aasta jooksul näen ja kes kardab Jumalat ning austab inimest — tahad siis sinagi mu meeleheite ohvriks jätta?“

„Mina käsin sind kahetseda,“ ütles Cedric. „Katsu paluda ja kahetseda ning olgu Jumal sulle armuline! Kuid mina ei või ega taha kauemini enam sinu juures viibida.“

„Peatu veel silmapilguks!“ ütles Ulrica, „ära jäta mind maha, mu isa sõbra poeg, et kurivaim, kes kogu mu elu valitsenud, sinule su kõva südant ei katsuks kätte maksta! Arvad sa, et kui Front-de-Boeuf Saksi Cedricu niisuguses riides siit lossist leiaks, siis tema elul veel palju päevi oleks? Tema silm hoiab sind taga, nagu piilub kulli silm oma saagi järele.“

„Olgugi nõnda,“ ütles Cedric, „kiskugu ta mind oma noka ja küüntega, aga ometi ei pea minu suu sõnu rääkima, millega süda nõus pole. Mina tahan surra saksilasena — ustavana sõnas ja avalikuna teos. Jäta mind, ära puutu mind, lase mind minna! Front-de-Boeufi enda välimus on mulle vähem vastik kui sinu oma, sa alandatud ja teotatud olevus!“

„Olgu siis nõnda,“ ütles Ulrica teda kauemini mitte enam kinni pidades, „mine oma teed ja unusta oma suuruse häbematuses, et sinu ees seisev vilets olevus on sinu isa sõbra tütar. Mine oma teed, kui kannatused on mu eraldanud inimsoost, eraldanud just neist, kellelt pidin lootma abi, aga oma kättemaksmi-


271