Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/281

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Selle peale ei vastanud Athelstane midagi, sest nii kui nii oli ta juba harilikust rohkem rääkinud sama küsimuse kohta. Kõneluse katkestas teender teatega, et taguväraval keegi munk sisselaskmist paluvat.

„Püha Benneti, nende kerjuste printsi nimel,“ ütles Front-de-Boeuf, „on siis seekord mõni õige munk või jällegi petis? Katsuge seda teada saada, orjad, sest kui te veel kord lasete end petta, pistan teil silmad peast ja lasen hõõguvad söed nende asemele panna.“

„Olen valmis teie äärmist viha kandma, härra,“ ütles Giles, „kui see mitte tõsine paljaspea ei ole. Teie kannupoiss Jocelyn tunneb teda hästi ja ütleb, tema olevat vend Ambrosius, kes Jorvaulx’i kloostriülema juures teenistuses.“

„Too ta siia,“ ütles Front-de-Boeuf, „vististi toob ta meile teateid oma lõbusalt isandalt. Kindlasti on kuradil pidupäev ja preestrid on oma kohustest vabastatud, kuidas muidu võiksid nad nõnda mööda maad ümber kolada. Viige vangid ära ja sina, saksilane, mõtle selle üle järele, mis sa kuulsid.“

„Mina nõuan,“ ütles Athelstane, „auväärilist vangistust ning tarvilikku hoolt minu laua ja voodi eest, nagu minu seisusele ja sellele kohane, kes peab läbirääkimisi lunastusraha üle. Peale selle kutsun ma seda, kes end teie seast kõige paremaks peab, enesele oma kehaga vastust andma minu vabaduse röövimise pärast. Selle väljakutse saatsin teile juba lauaülemaga, nüüd olete seda mu enese suust kuulnud ja peate mulle vastama. Siin on mu kinnas!“

„Mina ei vasta oma vangi väljakutsele,“ ütles Front-de-Boeuf; „ka ei pea sina seda tegema, de Bracy. — Giles,“ jätkas ta, „riputa see kinnas põdrasarve otsa: sinna jääb ta seniks, kuni tema härra vabaks meheks saab. Peaks tema teda siis tagasi nõudma või oma praegust vangipõlve seadusvastasena tõendama, siis — püha Christoferi nimel — on tal mehega tegemist, kes kunagi ühtegi väljakutset pole tagasi lükanud, olgu jalgsi või ratsa, üksi või ühes oma vasallidega.“

Nõnda siis viidi saksi vangid ära ja munk Ambrosius astus sisse, kes oli nähtavasti suures segaduses.


281