Kahekümnekaheksas peatükk.
See rändav rahvas, teistest eraldet, |
Meie jutustus peab varemate sündmuste juurde pisut tagasi pöörduma, et lugejale järgnevat arusaadavaks teha. Tema isegi võis kergesti aimata, et kui Ivanhoe maha langes ja kogu ilmast näis olevat unustatud, siis see Rebekka oli, kes oma isa peale mõjus, nii et ta noore, vapra sõduri turniiriplatsilt laskis üles tõsta ja Ashby aleviku majja viia, kus asusid tol korral juudid ise.
Teistel tingimustel poleks mingisuguseid raskusi olnud Isaakit selle sammu astumisele kallutada, sest tema oli meelelaadi poolest hea ja tänulik, kuid ka temal olid oma tagakiusatud rahva eelarvamised ja kartlikud kõhklemised, mis pidi enne võitma.
„Püha Aabram!“ hüüdis ta, „tema on hea noormees ja minu süda jookseb verd, kui ma näen tema verd läbi kalli tikitud vammuse ja väärtusliku rinnavarju nirisevat, kuid teda meie majja kanda! — tüdruk, oled sa hästi järele mõelnud? Tema on ju kristlane ning meie seaduse järele ei tohi meie võõraste ja paganatega mitte läbi käia, ehk olgu siis, et see on meie ärile kasulik.“
„Ära räägi nõnda, kallis isa,“ vastas Rebekka, „muidugi ei pea nendega läbi käima lõbutsedes ja pidutsedes, kuid viletsuses ja haavatult muutuvad paganad juudi vennaks.“
„Tahaksin teada, mis arvaks rabi Jakob Ben Tudela selle kohta,“ vastas Isaak; „ometi ei peaks see hea noormees oma veres surema. Las Sett ja Ruuben kannavad ta Ashbysse.“
„Ei, las nad panevad ta minu kanderaamile,“ ütles Rebekka, „mina istun hobuse selga.“
286
