sima ja meie maja peab temale koduks olema, kuni ta terveks saab. Ning kui see Lõvisüda kodumaale tagasi peaks tulema, nagu nüüd kuulujutt tõuseb, siis saab see Wilfred von Ivanhoe tema ees sinu isa kaitsevalliks kuninga viha suurel leegitsusel. Ja kui ta mitte ei peaks tagasi tulema, siis maksab Wilfred meile meie kulud tagasi, niipea kui tema terveks saades oma mõõga ja piigiga uue varanduse muretseb, nagu tegi ta seda eile ja ka täna, sest see noormees on hea noormees ja peab määratud tähtajast kinni ning maksab, mis ta laenanud, ja aitab Iisraeli lapsi, isegi minu isa maja lapsi, kui teda ähvardavad vägevad Beliali pojad.“
Õhtu oli peaaegu juba kätte jõudnud, kui Ivanhoe meelemärkusele tuli. Tema ärkas rahutust uinakust ühes segaste tundmustega, mis harilikult ikka meelemärkusele tulemist saadavad. Ta oli võimetu neid sündmusi mäletama, mis käisid tema languse eel turniiriplatsil, sama ka ühendust leidma kõige vahel, mis eilsest saadik juhtunud. Haava ja valu tundmus, millega ühines suur nõrkus ja jõuetus, seganes antud ja saadud hoopide, üksteise peale tormavate hobuste ja võitjate ning võidetute mälestusega: kajasid hüüded ja sõjariistade kõlin ja kogu see segane müra, mille sünnitab võitlusmöll. Jõupingutusega läks tal korda oma aseme eest riiet osalt kõrvaldada, kuigi see sündis valutundega haavas.
Oma imestuseks leidis ta enda toredasti sisseseatud korterist, kuid toolide asemel nägi ta puhkamiseks padjad ja muidu nii palju hommikumaalist ehet, et ta kahtlema hakkas, kas ta mitte magamise ajal Palestiinasse pole tagasi viidud. See mulje kasvas veel rohkem, kui kõrvaldatud eesriide tagusele uksele ühes tumenäolise teendriga ilmus naiskuju, kelle kallid riided maitse poolest enam hommikumaale kui Euroopasse kuulusid.
Kui haavatud rüütel selle ilusa ilmutusega tahtis rääkima hakata, käskis see teda vaikida, pannes märguandmiseks oma saledad sõrmed punastele huultele, kuna teender haigele lähenes ja tema külje paljastas, et armas juuditüdruk oma rahulduseks haavasideme määratud paigalt ja haava enda
290
