Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/292

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Teadmata, kas ilus Rowena üsna rahul oleks olnud, kui ta oleks teadnud, missuguste tundmustega noor rüütel tänini tema ilusat nägu, kena kuju ja säravaid silmi oli vaadelnud, silmi, mille sära varjas ja pehmendas pikkade siidripsmete sade ja mida mõni minstrel oleks võrrelnud koidutähega, kui ta oma kiired süstab läbi jasmiinipõõsa. Aga Ivanhoe oli liiga truu katoliiklane, kui et ta juuditüdruku vastu veel samu tundmusi oleks hellitanud. Seda oli Rebekka ette näinud ja sellepärast ta oligi tõtanud oma isa ja tema suguvõsa nimetama, sest Isaaki ilus tütar polnud mitte ilma naiseliku nõrkuseta: ta pidi sisemiselt ohkama, kui esialgne aupaklik imetlus, mis segatud õrnusega, Ivanhoe pilgus vaheldus teatud külmuse, rahulikkuse ja tagasihoidlikkusega, ilma mingisuguse sügavama tundmuseta, kui seda lubab tänulik viisakus heateo eest, mis tuleb ootamata alamast soost isiku poolt. Mitte et Ivanhoe esialgne teguviis muud oleks väljendanud, kui aga harilikku noormehe lugupidamist ilu vastu, aga ometi oli vaesele Rebekkale haavav, et ainus sõna nagu nõiavõimul ta alamasse klassi surus, kellele seda austust ei võidud osaks lasta saada, mille väärt ta oli looduslikkude omaduste tõttu.

Aga Rebekka vaikne ja õiglane loomus ei teinud Ivanhoele sellepärast etteheiteid, et ta jagas oma ajajärgu ja usu eelarvamisi. Sellest hoolimata, et juudineiu tundis, kuidas tema haige oma ravitsejas nüüd äratõugatud rahvatõu liiget nägi, kellega ainult tungiva tarviduse piires võib läbi käia, ei jätnud ta ometi teda endise hoolega ravitsemast ja tema rahu eest muretsemast. Ta teatas haigele, et nemad peavad Yorki reisima ning et isa on otsustanud teda, haiget, sinna kaasa viia, kus ta teda tervekssaamiseni oma majas hoiab. Ivanhoe püüdis sellele plaanile vastu panna, põhjendades seda tahtmisega, oma heategijaile mitte enam kauemaks tüliks jääda.

„Kas ei leidu siin Ashbys,“ ütles ta, „või tema läheduses mõni Saksi franklin või mõni rikas talupoeg, kes oma peale võtaks haavatud suguvennale seni peavarju anda, kuni ta


292