Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/299

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


muretsen teie viletsale seltsimehele uue valvaja. Hei, Urfried, peletis, saksi nõiamoor, kas sa ei kuule? Valva selle lamaja juures, kui siin tingimata keegi peab valvama, kuna need võrukaelad oma sõjariistu tarvitavad. — Siin, seltsimehed, on kaks vibupüssi ja nooled, ruttu väliskindlusse ning vaadake, et te iga noolega mõne saksilase peaaju läbistate.“

Oma suurema osa kaaslaste sarnaselt olid mehed rõõmsad tegevusse astuma, sest nad põlgasid tegevusetust, ja nõnda nad tõttasid kästud hädaohu-paigale, kuna Ivanhoe juures valvamine Urfriedi ehk Ulrica hooleks jäi, kelle süda põles kannatatud teotuste mälestuses ning kättemaksu lootuses, mispärast ta oma kohused haige vastu kohe Rebekka hooleks usaldas.



Kahekümneüheksas peatükk.

Nüüd torni mine, kust on näha põld,
Ja sõna too, kuis kaldub võiduõnn.
Schiller — Orleani neitsi.

Hädaohu silmapilk on sagedasti otsekohese südamlikkuse ja armastuse aeg. Üldise ärevuse mõjul kaotame oma tundmustes järelevalve ja avaldame nendes seda, mida me rahulikumatel momentidel oleksime vähemalt varjanud, kuigi me poleks suutnud seda maha suruda. End jällegi Ivanhoe lähedusest leides imestas Rebekka oma terava mõnutunde üle, mis teda siin valdas, hoolimata sellest, et neid ümbritses praegu hädaoht, kui mitte just meeleheide. Kui ta noormehe tuiksoont katsus ja tema tervise järele küsis, ilmnes tema puutumises ja hääles õrnus, mis südamlikumat osavõttu avaldas, kui ta seda ise oleks tahtnud väljendada. Tema hääl ja käsi värisesid ja ainult Ivanhoe külm küsimus: „See oled sina, tüdruk?“ tõi ta uuesti meelemärkusele ja tuletas talle meelde, et teda valdavad tundmused ei ole ega võigi olla vastastikused. Rinnast lipsas ohe, kuid see oli vaevalt kuuldav, ja tervise kohta rüütlile esitatud küsimus kõlas


299