Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/312

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


dusele. Kuid mina tahan selle meeletuse oma südamest kiskuda, kuigi jookseks verd iga kehakoe-kiuke!“

Ta mässis enda loori ja istus haavatud rüütli asemest natuke maad eemale, seljaga tema poole, ja katsus oma meeli kindlustada mitte ainult väljastpoolt ähvardavate hädaohtude, vaid ka seestpoolt tõusvate tundmuste vastu.



Kolmekümnes peatükk.

Ta kambri astu, voodile löö pilk:
Ei rahuvaimuna ta lahku siit,
Kes tõuseks taeva poole nagu lõo
Kesk kastet jahedat ja puhtetuult
Ning inimeste ohkeil, pisarail.
Teist viisi lahkub Anselm.
Vana näidend.

Rahulikul silmapilgul, mis järgnes piirajate esimesele saavutusele, kus üks pool oma edu valmistas jätkama, kuna teine pool oma vastupanu püüdis suurendada, pidasid tempelrüütel ja de Bracy lossisaalis pisut nõu.

„Kus on Front-de-Boeuf?“ küsis viimane, kes kindluse kaitsmist teisel küljel oli juhatanud; „räägitakse, ta olevat maha löödud.“

„Ta elab,“ ütles tempelrüütel külmalt, „elab alles, aga kuigi tal oleks härja pea, nagu tema nimi ütleb, ja selle kaitseks veel kümme raudplaati, siiski oleks pidanud ta selle hirmsa sõjakirve ees langema. Kuid mõne tunni pärast on Front-de-Boeuf oma isade juures ning üks prints Johanni ettevõtte vägevaist pooldajaist on läinud.“

„Ja saadana kuningriik saab tubli lisanduse,“ ütles de Bracy. „See tuleb sellest, kui inimene pühimusi ja ingleid põlgab ja käsu annab neid nende võrukaelade vabameeste pähe visata.“

„Mine ikka, sina oled loll,“ ütles tempelrüütel; „sinu ebausk seisab Front-de-Boeufi uskmatusega ühel pulgal; kumbki ei või põhjendada oma usku ega uskmatust.“


312