„Benedicite, härra tempelrüütel,“ vastas de Bracy, „palun oma keelt paremini taltsutada, kui te minuga räägite. Jumalaema nimel, mina olen parem kristlane kui sina või sinu kaaslased, sest liigub ju kuulujutt, et Siioni templi püha ordu keskel palju ususalgajaid leidub ja et härra Brian de Bois-Guilbert nende sekka kuulub.“
„Ära pane niisuguseid kuulujutte tähele,“ ütles tempelrüütel, „vaid katsume kuidagi lossi kaitsta. Kuidas võitlesid need võrukaelad vabamehed sinu küljel?“
„Nagu elusad kuradid,“ ütles de Bracy. „Nad tungisid otseteed müüri juurde ja minu arvates juhatas neid see võrukael, kes vibulaskmises esimese auhinna sai, sest ma tunnen tema sarve ja relvakannet. See on kõik vana Fitzurse politsei tegu, mis need kurjad kelmid meie vastu üles kihutab. Poleks ma mitte nii hästi varustatud, siis oleksid need lontrused mu juba seitse korda vähema südametunnistuse-piinaga maha lasknud, kui nad teevad seda mõne metspukiga. Iga liikme minu raudriides luges ta küünrapikkuse noolega üle, mis põrkas vastu minu küljekonte, nagu oleksid need rauast. Aga et mul raudplaatide all on veel hispaania raudsärk, see mu päästis.“
„Kuid teie suutsite oma seisukohti kaitsta,“ ütles tempelrüütel, „meie kaotasime aga oma väliskindluse.“
„See on raske kaotus,“ ütles de Bracy. „Need võrukaelad leiavad seal pealetungimiseks kaitset ja võivad sealt tähelepanemata mõnele torninurgale või mõnest aknast meie kallale sisse murda. Meid on liiga vähe, kui et me iga paika suudaksime kaitsta, ja mehed kaebavad, nemad ei tohtivat end müüril näidata, sest muidu vihiseb nende ümber nooli, nagu oleksid nad märgilauad mõnel pühapäeva-õhtul. Front-de-Boeuf on suremas, nõnda et meie tema härjapeast ja toorest jõust enam abi ei või loota. Mis sa arvad, härra Brian, kas poleks parem paratamata tarvidust vooruseks muuta ja nende hulgustega rahu sobitada vangide väljaandmisega?“
„Kuidas?“ hüüdis tempelrüütel. „Vangid välja anda ja naeruväärsuse ning põlguse esemeks muutuda tublide sõdu-
313
