piirasid, et nende mõtteid igavese elu teedelt kõrvale kallutada. Ta võpatas ja tõmbus kokku, kuid silmapilk oma endist meelekindlust tagasi saades hüüdis ta: „Kes siin on? Kes julgeb minu sõnule vastata öise kaarna toonil? Tule minu voodi ette, et ma sind näeksin.“
„Mina olen sinu kuri ingel, Reginald Front-de-Boeuf,“ vastas hääl.
„Oled sa tõesti mõni kurivaim, siis näita end mulle oma lihalikus kujus,“ ütles surev rüütel. „Ära arva, et ma sinu ees värisema lööbun. Igavese hukatuse nimel võiksin ma mind ümbritsevate peletistega võidelda, nagu ma heitlesin kord surma-hädaohtudega, ei taevas ega põrgu peaks võima öelda, et mina millegi eest oleksin tagasi põrganud!“
„Mõtle oma pattude peale, Reginald Front-de-Boeuf,“ ütles ebamaine hääl, „mõtle oma mässude, röövimiste ja tapmiste peale! Kes kihutas liiderliku Johanni oma hallipealise isa — oma suurmeelse venna vastu?“
„Ole sa kurivaim, preester või saadan ise,“ vastas Front-de-Boeuf, „sinu suu valetab! Mitte mina ei kihutanud Johanni mässule — mitte mina üksi, vaid viiskümmend rüütlit ja parunit, Kesk-Inglismaa suursugune koorekiht, millest paremat pole kunagi piigikandjate seas leidunud. Ja kas pean mina siis nüüd viiekümne pattude eest vastutama? Valelik kurivaim, mina hakkan sulle vastu! Mine ja jäta minu ase rahule; oled sa surelik, siis lase mind rahus surra, oled sa aga deemon, siis pole sinu aeg veel tulnud.“
„Rahus ei sure sa mitte,“ kordas hääl, „isegi surmas mõtled sa oma mõrtsukatööde peale, tuletad meelde neid ägamisi, mis siin lossis kajanud, mäletad verd, mis on rüvetanud neid põrandaid!“
„Sina ei suuda mind oma tühise kurjusega heidutada,“ vastas Front-de-Boeuf õudsel ja sunnitud naeratusel. „Uskmata juudiga nõnda talitada, nagu mina seda tegin, on teenus taeva ees, sest nii mõnigi on pühaks kuulutatud, kes on oma käed kastnud saratseenlaste verre. Saksi sead, keda ma olen tapnud? Aga nemad olid mu isamaa, mu suguvõsa ja
317
